Teistele pillidele kirjutas ta üliharva. Chopini klaverimuusika on väga rikas nii sisult kui ka zanritelt. Chopin viimistles oma teoseid kaua ja põhjalikult, andes igale helile suure tähenduslikkuse. Nii suutis ta palju öelda ka lühiteostes. Eelistatud zanriteks olid prelüüd, nokturn, etüüd, ballaad või tantsurütmil rajanevad palad- mazurka, poloees, valss. Chopin tõi esimesena instrumentaalmuusikasse ballaadi. Kõik need romantismi ajal moodsadzanrid omandasid erilise poeetilisuse just Chopini muusikas. Oma olemuselt oli Chopin salongipianist, armastades intiimset seltkonda. Etüüde kirjutati peamiselt õppematerjaliks. Ka Chopini etüüdid aitavad arendada tehnilisi oskusi. Seejuures on aga tehniline võte allutatud sügava elamuse väljendamisele. Näitena võib tuua etüüdi c- moll, mida on hakatud nimetama "revolutsiooniliseks". Selle etüüdi abil võib treenida vasaku käe passaazide mängimist. Kuid need tormlevad, suurt meisterlikkust nõudvad passaazid
Trapeeži ja Mait Vaiki. Valdav osa intervjueeritutestki leiab, et ENSVs eksisteeris eraldiseisva žanrina punkluule ja peamiste autoritena nimetatakse just Mercat ning Tõnu Trubetskyt. Punkluuletajate eeliseks ühiskondlikult aktsepteeritud luuletajate ees (ning põhjus, miks nende looming puudutas noori rohkem kui klassikaliste autorite värsid) oli sisuline reeglite puudumine, võimalus öelda otse välja oma mõtted ning hinnangud ümbritsevale elule, muretsemata sealjuures värsitakti ja poeetilisuse pärast. Tihti võeti üles valusaid teemasid, mille puudutamist muidu ühiskonnas heaks tavaks ei peetud või mis oli isegi keelatud. Lisaks teemavalikule erineb punkluule tavaluulest ka oma rõhutatud rohmakuse, lihtsuse ja kohati isegi saamatuse poolest. Vulgaarsete väljendite kasutamine – miski, mida 1980. aastatel näiteks „Loomingus“ ilmunud luuletuste autorid endale lubada ei saanud – olid punkpoeetidele üks peamisi šokeerimisvõtteid. Rõhutati just madalaid, räpaseid
annaabi.ee 
