Vanasõnades: sünteetiline parallelism (üldisemalt konkreetsemale) on näiteks ,,Laisal pallo pühäpäivi: laisal kõrd kõtt haige, päiv pää haige", ,,Hooletu on hullem kui laisk: laisk teeb natuke, aga teeb valmis, hooletu jätab puhas poolele." Õpetussõnades esineb laiskuse teema juures ka midagi refrääni taolist: 6:10-11 on identne 24:33-34 ja 22:13 sarnaneb 26:13-le. Sealjuures tundub mulle 6 ja 24 peatüki karmikõlaline ,,refrään" hüperboolsena ja seeläbi poeetilisena. Eesti vanasõnad muudab aga luuleliseks riimide kasutamine: ,,Laisk alles haigutab, usin juba maigutab", ,,Päev lükkab ööle, laisad lähevad tööle". Vanasõnades esineb palju eitusi, mis on võrreldes Õpetussõnadega jällegi eriomane: ,,Ega laisku ei külvetä ega küntä, nemä kasvava esi", ,,Ega töö konti riku", ,,Ega kass jõkke lähä". Eriti põnevad on sisulised erinevused ja sarnasused.
lõpul Lustimõisa rehepapp. Ta elu lõpp oli olnud traagiline ta hukkus põlevas rehes, ja hiljem räägiti, et ainult ta süda oli leitud tervena tuhast (Ristikivi, 1967: 6). Seda müütilist juhtumit on kirjanik korduvalt meenutanud, viimati mälestusraamatus ,,Kipitai" 1992. aastal. Ning sellele motiivile on ta rajanud ka poeemi ,,Süda ei põle ära", mille esmatrükk ilmusluuletuskogus ,,Varjumaa" 1966. aastal. Kirjanduslikult töödelduna mõjub lugu poeetilisena, kuigi tegelikult tõukas see sündmus Kangro pere vaesusesse (Kruus, 2003: 12). Kiltre talus sündinud Andres Kangro (1870 1944) ostis Vana-Antsla mõisale kuulunud Oekülas 1904. aastal 3000 rubla eest Stepani-Rüütli talu ning kosis samal ajal Vastse-Antsla vallast Kuldre külast Ala-Kiisa talust sepatütre Miina Amose. Andres Kangro püstitas talule uued hooned ning planeeris need edumeelselt: eluruume ei ehitatud rehetarega kokku, vaid rehi tehti eraldi
annaabi.ee 
