juhtivast kihist. Teiste sõnadega, anood annab ära augud juhtivasse kihti. Emiteeriv kiht saab negatiivset laengut ja juhtiv kiht saab positiivset laengut. Elektrostaatilise jõu all elektronid ja augud liiguvad teine teise suunas ja kokkusaamisel rekombineeruvad. Rekombineerimisel toimub elektroni energia vähendamine, millega kaasneb elektromagneetilise kiirguse väljastamine (emiteerimine) nähtava valguse piirkonnas. Sellest tuleb emiteeriva kihi nimetus. Juhtimise viisid: PMOLED - (PM) passiivmaatriksiga. Sellistes kuvarites kasutatakse ridadeks ja tulpideks kujutise laotuse kontrollerid. Selleks, et piksel valgustada, tuleb sisse lülitada vastavad tulp ja rida: nende ristumiskohas piksel hakkab väljastama valgust. MPOLED kuvarid on soodsad, aga ridadega kujutise laotuse vajadus ei võimalda teostada suured kuvarid hea pildi kvaliteediga. AMOLED - (AM) aktiivmaatriksiga. Iga piksel juhitakse otseselt, nii nad saavad kiirelt pilti kuvata
Tööpõhimõte ja ehitus OLED koosneb elektrit juhtivast orgaanilise materjali kihist, mis paikneb kahe elektroodi (anood ja katood) vahel. Neid materjale nimetatakse orgaanilisteks pooljuhtideks, sest omavad juhtivustasemeid isolaatorist juhini. Enamus tänapäevased OLED-id on kahekihilised ja baseeruvad järgneval skeemil: 1. Katood (-), 2. Kiirgav kiht, 3. Kiirguse eraldumine, 4. Juhtiv kiht, 5. Anood (+). OLED ekraanid võivad kasutada kas passiiv-maatriks (PMOLED) või aktiiv-maatriks pikslite adresseerimise skeeme. Aktiiv-maatriks OLED-id (AMOLED) vajavad õhukest transistorite kihti tagaküljel, et lülitada iga individuaalne piksel sisse või välja. Tänu sellele tehnoloogiale on võimalik valmistada suurema resolutsiooni ja suurusega ekraane. OLED tehnoloogia eelised ja puudused Orgaanilised materjalid : - nad kannatavad väikseid pingeid - aeglased
OLED-ekraanil puudub taustvalgustus ja seetõttu saab seal kuvada palju sügavamaid musti värve; võib olla ka palju õhem ja kergem kui praegu turul olevad LCD-ekraanid. Sarnaselt võivad OLED-ekraanid hämaras ruumis saavutada suurema kontrastsuse kui tavalised LCD- ekraanid. OLED-ekraane on kahte põhitüüpi: ühed, mis baseeruvad väikestel molekulidel, ja teised, mis kasutavad polümeere. OLED-ekraanid võivad pikslite adresseerimise kasutada kas passiivmaatriks- (PMOLED) või aktiivmaatriksskeeme. Aktiivmaatriks-OLED-id (AMOLED) vajavad õhukest transistoride kihti tagaküljel, et lülitada iga konkreetne piksel sisse või välja. Tänu sellele tehnoloogiale on võimalik valmistada suurema resolutsiooni ja suurusega ekraane. 4.4 Curved Monitor 5. Videoliidesed Kuvari ja videokaarti ühendamiseks kasutatakse kolm levinumat videosisesendit/-väljandit: VGA (inglise keeles Video Graphics Array) on analoogvideoliides, mille lahutusvõime on 640 x
OLED koosneb elektrit juhtivast orgaanilise materjali kihist, mis paikneb kahe elektroodi (anood ja katood) vahel. Neid materjale nimetatakse orgaanilisteks pooljuhtideks, sest omavad juhtivustasemeid isolaatorist juhini. Enamus tänapäevased OLED-id on kahekihilised ja baseeruvad järgneval skeemil: 1. Katood (-), 2. Kiirgav kiht, 3. Kiirguse eraldumine, 4. JuhNv kiht, 5. Anood (+). OLED ekraanid võivad kasutada kas passiiv-maatriks (PMOLED) või aktiiv-maatriks pikslite adresseerimise skeeme. Aktiiv- maatriks OLED-id (AMOLED) vajavad õhukest transistorite kihti tagaküljel, et lülitada iga individuaalne piksel sisse või välja. Tänu sellele tehnoloogiale on võimalik valmistada suurema resolutsiooni ja suurusega ekraane. Plasma - Plasma ja elektroluminesents kuvaritel on kaks plaati, millel on läbipaistvad elektrijuhtidest liinid (joonisel punane ja roheline)
annaabi.ee 
