arvutustest teada, siis saame selle tegelikult juba enne nurgapunkti maha märkida. Teiseks võimaluseks oleks nurgapunktist mööda sirget tangenslõigu võrra tagasi liikuda. Nurgapunktis mööda sirget tangenslõigu võrra edasi liikudes leiame aga kõvera lõpp- punkti KL. Kõvera lõpust liigutakse pikettide märkimisega mööda sirget kuni järgmise nurgapunktini, kus tuleb jällegi märkida kõvera algus ja lõpp. Põhipikettide vahele paigutatakse vastavalt vajadusele plusspiketid (reljeefi muutumise kohtades, trassiga ristuvad kraavid või teed). Kõverate mahamärkimisel on vaja murdjoon kõvera alguse ja kõvera lõpu vahel asendada kaarega. Selle toimingu tulemusena lüheneb trass mõõteliia D võrra. Oluline on, et tangenslõikudele jäävate põhipikettide vahe jääks samaks (100 m). Selleks peab enne pöördenurka paikneva piketi ja peale pöördenurka asetseva piketi vahekaugus olema 100+D m
kõigi nimetatud punktide ja reeperite nivelleerimine (v.a. pöördepunktid ja sihipunktid). Normaalne kaugus nivelliirist latini on trassi nivelleerimisel kuni 100 meetrit, eriti soodsates tingimustes ja tasase reljeefiga maastikul kuni 150 m. Järelikult saab valida sidepunktid 100, 200 või 300 m vahega. Need on tavaliselt põhipiketid. Kõik ülejäänud piketid ( osa põhipikette ja plusspiketid) ning ristprofiilide punktid nivelleeritakse vahepunktidena instrumendi horisondi meetodil. Ei nivelleerita trassi pöördepunkte ja tangensitele esialgselt märgitud pikette. Järsu nõlva puhul ei õnnestu alati ühest jaamast nivelleerida naaberpikette, sest rõhtne viseerimiskiir võib "joosta maasse" või üle lati. Sellisel juhul on tarvis naaberpikettide vahelise kõrguskasvu määramiseks nivelleerida mitmest seisupunktist, valides täiendavalt sidepunkte.
annaabi.ee 
