ebajalgadega nii kere ees- kui tagaotsas. Tegutsevad enamasti põhjasettes või endatehtud mudatorukestes taimedel; vabasse vette sattunult liiguvad iseloomulikult küljelt küljele viseldes. Võivad olla mitut värvi; paljud on hemoglobiinist punased. Mitmesuguseid toitumisviise. Nukk on liikumisvõimeline, ujub kestumiseks veepinnale. Valmikud ei toitu, ainult parvlevad vee või kalda kohal, misjärel emased munevad vette ja surevad. Näide: harilik surusääsk (Chironomus plumosus). Pistesääsklased: ehitus: arenenud täiuslik vereimemiseks kohastunud nokk, mis koosneb mitmest stiletist. Eluviis: elavad kõikides maakera vööndites, verd imevad üksnes emased. Arengupaigaks väikesed seisuveekogud või pisiveekogud. Näide: hallasääsk (Anopheles maculipennis), Laulusääsk (Culex pipiens). 65. Verdimevate kahetiivaliste (Diptera) sugukondi, kelle vastsed elavad Eesti vetes (vähemalt neli)
Meil elab see alamliik ainult elamutes, eelistades keskküttega kivimaju ja on elanikele väga tülikas kaaslane. Tema vastsete arenemiseks piisab ainult lillevaasis olevast veest. Surusääsklased on välimuselt pistesääskede sarnased, kuid ei ime kunagi verd. Valmikud on lühiealised, ei toitu. Isasputukatel on sulgjad tundlad. Vastsed arenevad veekogude põhjamudas ja moodustavad seal bentose biomassist põhilise osa. Mõnede liikide nagu Chironomus plumosus vastsete veri on punane. Kihulased on väikesed, mõne millimeetri pikkused, jässaka kehaga, kärbseid meenutavad sääselised. Vastsed elavad kinnitunult vooluvetes, kus voolukiirus on vähemalt 0,1 m/s. Kinnitumiseks on neil tagakeha tipus kinnitusketas ja hingamiseks rindmikult väljaulatuvad jätked. Valmikud toituvad soojavereliste loomade verest. Teise alamseltsi moodustavad lühitundlalised ehk kärbselised. Lühikese ja jässaka kehaga, tavaliselt 3-lüliliste
annaabi.ee 
