Ploomipuu kultuuristati 3. sajandil eKr Kaukaasias. Kreeka kaudu, kus harilikku ploomipuud tunti juba 6. sajandil eKr, levis ta mujale Euroopasse. Juba 1. sajandil eKr hakkasid roomlased kasvatama mitut sorti ploome. Ploomipuu liikidest on Eestis (Saaremaa lääneosas) kodumaine ainult laukapuu (Prunus spinosa), millel on väikesed mustjad ümmargused mõrkjashapud viljad, mis külma saanult hädapärast süüa sünnivad. Kuid vaevalt laukapuud meil viljapuuna käsitleda saab. Kõik teised ploomipuuliigid on Eestisse mujalt sisse toodud. Millal harilik ploomipuu (P. domestica) võis Eestisse jõuda, selle kohta on ainult üksikuid pidepunkte. Tartu vanalinna arheoloogiliste kaevamiste andmeil väidetakse, et juba 13. sajandil on seal kasvatatud kreegi- ja ploomipuud (Tammet, 1994). Märgime, et Novgorodi linna väljakaevamised dateerivad ploomiseemnete (mis selgesti erinevad lõunast kuivatatult kaubateid pidi sissetoodud sortide omast) vanuseks 10.–11. sajandi kultuurikihte (Jaama, 1990).
ja kännuvõsusid ning on paljundatav pistokste ja pookimise teel. Raiesmikel ja noorendikel võib ta koos teiste kiire kasvuga puuliikidega moodustada peaaegu läbitungimatu tihniku, kus leiavad turvalise pesapaiga paljud linnud, sealhulgas ööbikud (Wikipedia). 2.5. Prunus Ploomipuu 2.5.1. Kirjeldus Ploomipuud kuuluvad roosõieliste (Rosaceae) sugukonda, toompuu perekonda (Prunus) ja ploomipuu alamperekonda. Ploomipuuliigid on jagatud kahte ossa: pärisploomipuud ja kirssploomipuud. Pärisploomipuud on Euroopa ja Aasia liigid, kirssploomipuud on levinud peamiselt Põhja-Ameerikas. Pärisploomipuud on heitlehised, enamasti juurevõsusid moodustavad lehtpuud ja -põõsad, võrsed on asteldega või ilma, lehed jagunematud, valged, rohekad või roosakad õied paiknevad üksikult või sarikjate kimpudena, vili on üheseemneline luuvili. Kõige tuntumad liigid on Harilik ploomipuu
annaabi.ee 
