Enamjaolt neid märkmeid tavaliselt teist korda kasutust ei leia, seega see on enamjaolt lihtsalt paberi raiskamine, mis omakorda on puidu ebaefektiivne kasutamine. Selline probleem on küll leidmas lahendust tehnoloogia arengu abil juba praegu, kuid on siiani kohti, kus kulutatakse tohutult paberit lihtsalt seetõttu, et ei ole loodud paremat süsteemi. Näiteks töötasin suvel Tartu Ülikooli Kliinikumi köögis, kus kulub päevas ligi plokk paberit. Ühes plokkis peaks olema kuskil 500 lehte, seega aastas kulub üle 180 000 lehe paberit, mis on tohutu kogus. Kui küsisin, kas nad pole suutnud leida paremat lahendust, siis vastati et ei ole. Kõiki paberied prinditakse seal kaks koopiat, et saaks ka arhiveerida. Digitaalne arhiiv ei olevat neile mulle arusaamatutel põhjustel sobilik. Samas need paberid mida kasutatakse lendavad, pärast nende läbi lugemist, prügikasti, mistõttu on nende kasutusaeg lühike ja
hommikuti üldse raske ärgta. Isegi varasema bussi peale jooksmise asemel jääb tal aega paar minutit rahulikult bussi oodata. J kohtab bussis Eevat, kes kordab ühiskonnatunni kontrolltööks ja küsin kas J-l on õpitud. J vastab et ei ta lihtsalt teeb arvutiga väikesed spikrid. Selle arvutisse toksimisega saab muidugi materjali läbi töötada ja siis jääb veel varuvarjant. Ta lubab ka Evale koopia teha kui tal soovi on. Eeva tänab ja vabnadab, et J-st vahepeal plokkis, et tal endal oli ka jamad ja... J ütleb, et ah ega ta ei olegi solvunud. Kuid tegelikult sisimas teab, et oli väga. J selgitab Liisale veelkord, et see ei olnud tema kes Kristiinale selle sildi uksele riputas, aga tal ei ole enam mõtet vana asja hakata meelde tuletama ja Kristiinale seletama, et tema see ei olnud, aga et miks ikkagi Liisa on J-st põhjendamatult halvasti kohelnud? ,,Tahad, et vabandan või?" puurib Liisa J oma külma pilguga
annaabi.ee 
