See oli vihmane päev ,kui tüdruk Juhanile juhtunust rääkis ja nagu talle viimasel ajal kombeks oli, põgenes Kati poole jutu pealt. Ta läks parkimismaja katusele, et enesetappu teha,viimasel hetkel mõtles ta ümber, kuid ta libastus. Hoides ühe käega katusest, kadus jaks ning ta kukkus alla. "Oli raske mõista, mis põhjusel oli tüdruk seda teinud. Juhan otsis mälus sobrades vastust, kuid tulutult. Tema jaoks jäi Kati rõõmsameelseks lühikeseks plikaks, kes jooksis energiliselt ringi ja tegi rumalaid trikke. HIV ei olnud piisav põhjus enesetapuks, küll aga Katit ümbritsenud inimesed. ,,Kas me tegime midagi valesti?" oli küsimus nende kõigi huultel." Alles raamatu lõpus sain aru miks on selline pealkiri teosel. Kirjaklambritest kett tundub olevat tugev, aga samas võib nii kergesti laguneda just nagu Katigi. Olen harjunud raamatutega mis lõppevad positiivselt, kuid selline pööre oli üllatav.
Jessenin tegi veel ühe meeleheitliku katse tasakaalu saavutada ja kodu luua-abiellus uuesti-,kuid oli juba liiga hilja. Must mees Mu sõbr, mu sõber! Olen haige, haige väga! Mittea ei tea, millest tuleb mu piin. Kas sellest, et tuul paljail põldudel ägab, või et nagu september puid laastab ajusid viin. .... Ta oli ka poeet, uut sõna öelda püüdis ja vene külale lõi vaimustatud hümne, ja vastikuks plikaks ja oma kallimaks hüüdis ta ühte naist, .... "Must mees, see kõik on ilge vale! Sinust endast on see, sa nurjatud laimusepp!" Mu hing kargab täis ja kiusajale otse vastu vahtimist lendab mu kepp... ....on kustunud kuu. Aknas on uue päeva sina. Oh sina, öö! Miks sa kõike nii moonutad? Silinder peas, tühjas toas olen mina... Lõhutud peegli ees ma üksinda koonutan... 5. Surm Jessenin suri 30aastasena 28.detsembril 1925 aastal Leningraadis ja on maetud Moskva Vagankovo kalmistule.
annaabi.ee 
