2. stseen Käbid Hirmus Ants, Heeska, Pikk Felix, Nikolai, õde Metsavennad hakkavad mootorratast üles tõmbama PIKK FELIX Tulevad! ANTS Tulevadki! HEESKA Kes? ANTS Inglased. PIKK FELIX Korras, inglased tulevad, mehed – me saame jälle vabaks Ta kuuleb kaugusest Briti armee marssi - The Army, the Navy and the Air Force Laulab kaasa, siis tõmmatakse motikas lae alla HEESKA No kus ta on? ANTS Eks ta kohe jõuab. HEESKA Kauaks jääb. Tea, kas hakkas plikadega lobisema või… ANTS Vaevalt. HEESKA Äkki läks ratta kumm katki? ANTS Lõpeta oma naljad! HEESKA Mis naljad? ANTS Ei midagi. ANTS Kurat, Felix, sulle ikka viirastuvad imelikud asjad. HEESKA Kas sa, Felix, oled oma kotid kokku pakkinud? PIKK FELIX Mis rotid? HEESKA Kotid! PIKK FELIX Mutid? HEESKA Ei, kotid. PIKK FELIX 4 Aa – notid, ei need ma lõhkusin ära. HEESKA Täitsa loll! HIRMUS ANTS Mis sa norid
» «Meister Pierre, nüüd peate seda siiski tegema!» ülemdiakon kõneles käskivalt. «Kuulge, dom Claude,» vastas poeet kohkunult. «Asjata peate oma plaanist nii kõvasti kinni. Ma ei saa aru, miks mina teise asemel pean ennast üles puua laskma.» «Mis teid siis nõnda elu küljes kinni hoiab?» «Ah, palju asju!» «Missugused need on, kui küsida tohib?» «Missugused? Õhk, taevas, hommik, õhtu, kuuvalgus, mu head sõbrad hulgused, lõõpimine plikadega, Pariisi ilusate ehituste uurimine, kolm paksu raamatut, mida pean kirjutama, üks neist on piiskopi ja ta veskite vastu sihitud. Jumal teab, mis veel kõik. Anaksagoras * ütles, et elab maailmas selleks, et päikest imetleda. Peale selle on mul õnn kõik oma päevad hommikust õhtuni veeta ühe geniaalse inimesega, nimelt iseenesega, ja see on väga meeldiv.» «Sõnakõlksutaja!» pomises ülemdiakon. «Ütle parem, kes päästis su elu, mis sulle nüüd nii meeldiv näib olevat
tingimata, kui sa teda näed. Ilmtingimata! Lubas teine täna siia tulla, küllap näis, kas tuleb." ,,Aga siis olen mina ju sul tüliks," ütles Indrek ja tõusis asemel istukile. ,,Mis tüliks?" hüüdis Metslang nagu imestunult. ,,Ä'ä ole rumal! Ole aga rahulikult edasi, ajame juttu, sest võimalik ju, et ta üldse ei tulegi. Ta oleks pidanudki siin olema, kui ta oleks tulnd. Ma ütlesin talle küll, et kui tuled, siis tule, ära tühja mängi, seda ma ei armasta. Minul on plikadega ikka kohe tõsi taga ja seda nad tunnevad nagu haisust. Sina aga jää rahulikult siia, sest pole ühti." Indrek ei jõudnud veel õieti otsustadagi, kas minna või jääda, kui juba uks tasakesi avanes ja suurrätikusse mässitud kuju sisse lipsas. Ta seisatas silmapilguks nagu aru pidades, aga siis tõusis Metslang, kelle jalad ulatusid otse ukse alla, asemel istukile ja tõmbus kõverasse, nii et võis kätega haarata seisja. Sõnalausumata heitis see kätele alla ja langes asemele. Varsti
annaabi.ee 
