Hõbeda ühendeid kasutatakse fotofilmis, desinfektsioonivahendites ja biotsiidides. Puhtal kujul hõbedat leidub looduses väga vähe, enamjaolt on ta kombineeritud väävli, arseeni, antimoni või klooriga erinevates maakides. Seega tuleb puhta hõbeda saamiseks maaki töödelda. Tänapäeval saadakse puhast hõbedat enamjaolt sulatamise teel, levinud on Parkesi protsess, mis on pürometallurgiline meetod hõbeda eemaldamiseks pliimaagist. Parkesi protsess põhineb vedelik-vedelik ekstraktsioonil. See kasutab ära vedelal kujul oleva tsingi omadusi. Esiteks seda, et tsink ei segune pliiga ja teiseks, hõbe lahustub tsingis 3000 korda rohkem kui plii. Seega kui tsinki lisatakse vedelale pliile, mis sisaldab ka hõbedat, siis hõbe läheb üle tsingi kihti. Aga kuna tsink ja plii üksteises ei lahustu, siis on tsingi kiht lihtsasti eemaldatav. Seejärel tsingi-hõbeda segu kuumutatakse, kuni tsink
klaasile hõbedakiht. Hõbepeeglikiht rakendatakse ka termostes, vähendamaks soojuskadusid kiirgusel. Pehmuse ja plastilisuse tõttu on hõbe hästi töödeldav. Hõbe on vanimaid metalle. Lähis- ja Kesk-Idas hakati teda kasutama juba vähemalt viis tuhat aastat enne meie ajaarvamist. Et hõbedat, mis on kullast keemiliselt aktiivsem, leidub ehedal kujul kullast harvemini, oli ta 6. sajandini e.Kr. kullast palju kallim. Alles seejärel, kui teda õpiti tootma hõbeda-pliimaagist, langes ka hind. Looduses on hõbedat ligikaudu 20 korda rohkem kui kulda, ja on üsna loomulik, et ta ka maksab viimasest vähem.Erinevalt kullast hõbe aja jooksul tumeneb, kattudes hõbedasulfiidikihiga.Kõige rohkem, üle tuhande tonni aastas tuuakse hõbedat maapõuest välja Peruus, Mehhikos, Kanadas ja Ameerika-Ühendriikides. Olulised hõbeda tootjad on ka Austraalia, Prantsusmaa ning Lõuna-Aafrika Vabariik.
annaabi.ee 
