patogeen) annab lühiajalise ja serotüübispetsiifilise vaktsiini. 5. APP virulentsusfaktorid, APP kultiveerimistingimused Adhesiinid – pilid ja välismembraani proteiin (OMP). Moodustab sageli biofilmi. Hemolüsiin ja Fur valk RTX toksiinid – tsütolüsiinid – kahjustavad makrofaagide ja granulotsüütide fagotsüteerimisvõimet. Stimuleerivad põletikumediaatorite ja tsütokiinide vabastamist. Apx I toksiin on tugeva hemolüütilise ja tsütotoksilise toimega. Actinobacillus pleuropneumonia – vajab CO2 kasvuks, fakultatiivne anaeroob (eelistab mikroaerofiilset keskkonda või anaeroobset), vajab kasvuks NAD-i. LPS – algatavad koagulatsiooni, fibrinolüüsi, lokaliseeritud isheemia ja nekroos. 6. B. bronchiseptica virulentsusfaktorid hemaglutiniin – seondub ripsmetele pertaktiin pilid adenülaat tsüklaas-hemolüsiin – inhibeerib leukotsüütide kemotaksist ja fagotsütoosi. trahhea tsütotoksiin – tapab ripsrakke
Seda bakterit on eriti palju igemepõletikuga inimestel. Igemerakkude koekultuuridel on näidatud, et propionaat on neile toksiline ja sellega saab seletada Veillonella poolt põhjustatud igemekahjustusi. Order MOLLICUTES (mükoplasmad) Sinna kuulub 5 erinevat sugukonda. Olulisimad perekonnad on *Mycoplasma, *Ureaplasma, *Spiroplasma, *Anaeroplasma jmt. Selle rühma juures ka Erysipelothrix. Esmalt isoleeriti 1960. a. ühelt kopsupõletikuga haigelt ja hakati nimetama PPLO organismideks (pleuropneumonia like organisms). Traditsiooniliselt nimetatakse mükoplasmadeks baktereid, kes on väga väikesed ja kellel puudub rakukest, nad ei suuda sünteesida peptidoglükaani prekursoreid. Tänu kesta puudumisele on nad morfoloogiliselt pleomorfsed, st. ühes ja samas kultuuris võib kohata ümaraid, pirnikujulisi, hargnenud ja helikaalseid rakke. Raku diameeter 0.3-0.8 m. Nad on väikseimad iseseisvalt paljunevad mikroorganismid.
annaabi.ee 
