Uuringud, mida teostatakse diagnoosi kinnitamiseks, on rindkere röntgen, ultraheli, kompuutertomograafia ning torakotsentees ehk pleuraõõne punktsioon koos sellele järgneva pleuravedeliku analüüsimisega. Kompuutertomograafia võimaldab kindlaks teha väikese pleuraefusiooni olemasolu ning võimaldab ka eristada seda pleura tihenemisest2. Oluline on vahet teha, kas vedelik on transudaat või eksudaat, sest transudaadi korral ei ole vaja pleurale suunatud lisauuringuid ning võib alustada kohe põhihaiguse raviga. Samas eksudaat eeldab täpsustavaid lokaalseid kopsule, pleurale või rindkereseinale suunatud uuringuid, kuna vedeliku tekke põhjuseks on üldjuhul kohalikud faktorid. Pleuravedeliku kogumine ja transport Pleuraõõne punktsioon ehk torakotsentees on protseduur, mille käigus eemaldatakse vedelikku pleuraõõnest. Pleuraõõne ohutuks punktsiooniks ilma vahetu sonograafilise
parenhüümi funktsionaalset ühikut aatsinust, mis koosneb hingamis bronhioolidest, alveolaarjuhakestest, kotikestes ja ikkagi alveoolist. Sellega kaasneb gaasi vahetuses osaleva alveoolide ja kapillaride pinda vähenemine. On võimalik jäguneda kopsu enfüseemi 3 tüüpideks vastaval lokalisatsiooni: tsentrilobulaarne ehk respiratoorse bronhioolide puudutav, harvem lejduv panatsinaarne ehk terve kopsude parenhüümat puudutav, paraseptaalne ehk asetsev pleurale lähedam (Sudhakar 2009: 171-172). Põhilised etioloogilised faktorid on nii endogeensed ehk geneetilised, kui ka eksogeensed. Esimeseks kuulub mõnedel isikutel pärilik kopsu proteaasi aktiivsuse pärsija -1-antitrüpsiini puudulikkus. Eksogeenseteks faktoriteks on ümbritseva keskonnas või töö kohal olevad tolmud, aurud ja kemikaalid.Põhjuseks võib olla on infektsioonid, seal hulgas krooniline bronhiit. Sutsetamisel on peamine roll emfüseemi kujunemisel. Sigaretti suits, milles on
annaabi.ee 
