See ei tähenda, nagu oleks tegelikus klassifitseerimises kasulik kasutada pal- jude seisunditega tunnuseid: see aitab küll eristada OTU-sid, kuid mitte neid klassifitseerida rühmadesse. 4.5. Fülogeneetilise (kladistilise) analüüsi puhul on suhtumine tunnus- tesse ja nende eristamine pisut teistsugune ja rangem. Tnnuse seisundeid vaadeldakse ajalooliselt kujunenutena. Varem esinenud, ürgset, evolutsioo- niliselt vanemat tunnust (tunnuse seisundit) nimetame plesiomorfseks (tun- nuseks), sellest kujunenud homoloogset, hilisemat, nooremat aga apomorf- seks. Praegu kasutatavate algoritmide kohaselt võivad tunnused olla ainult kvalitatiivsed, mitte aga kvantitatiivsed; viimased tuleb transformeerida kvalitatiivseiks. Analüüsi alguses ei tarvitse me veel teada, milline tun- nus on just apomorfne; see selgub analüüsi tulemusena. Olulisim on seejuu- res, et tunnused (tunnuse seisundid) oleks tõepoolest homoloogsed, omavahel võrreldavad. 5
objektidel sama väärtusega. Kui igal objektil on tunnuse seisund erineva väärtusega, on see väga informatiivne tunnus. Tunnuse kasutamine või ignoreerimine – radikaalseim kaalumisviis Kaalumine enne ( a priori ) – suhteliselt subjektiivne või pärast ( a posteriori ) analüüsi – kasutusel kladistikas. 14. Kladistika e. fülogeneetiline süstemaatika Kladistikas vaadatakse tunnuse seisundeid ajalooliselt kujunenuina. Varem esinenud, evolutsiooniliselt vanemat tunnust nimetatakse plesiomorfseks , sellest kujunenud homoloogset, hilisemat, apomorfseks . See selgub analüüsi käigus, milline tunnus on apo, milline plesiomorfne. 15. Feneetiline süstemaatika Klassifitseerib organisme üleüldise sarnasuse alusel, põhineb oletusel, et üldine sarnasus, eriti morfoloogiline, kajastab piisavalt hästi uuritavate organismide seoseid. Reaalsuses tähendab see konvergentsi mitteküllaldast arvestamist: organismide sarnasuse
annaabi.ee 
