arengus teistest maha ja kõhnuvad, tekivad aneemia ja teised ulatuslikud muutused vere koostises. Haiged kalad ujuvad pinnakihtides, lasevad end sageli küljele või tõuseb neil kõht ülespoole. Kohtadesse, kus on rohkesti haigeid kalu, kogunevad kalatoidulised linnud, kes leiavad sealt rikkalikku saaki. Linnuroni võib perforeerida kõhuseina ja rippuda sealt välja. Liguloosi tagajärjel kala lõpeb või satub lindude saagiks. Diagnoos pannakse plerotserkoidide leiu alusel kalade lahangul. Ravi ja radikaalset tõrjet ei tunta. Looduslikes veekogudes selgitatakse kontroll püükidega välja haigete kalade massilisema kogunemise kohad ja püütakse sealt välja võimalikult palju kalu. Kui liguloosi on haigestunud väikesed karpkalalased, tuleb suurendada röövkalade (haug, koha) arvukust. Vaja on hävitada ja hirmutada kala toidulisi linde. Tiigimajandeis tuleb kalade ümberpaigutamisel (tiikidest väljapüüdmisel) liguloosi kahtluse
protserkoid soole seina kaudu kõhuõõnde, lihastesse, maksa või teistesse siseelun ditesse, kus areneb plerotserkoid. Neid kalu võivad alla neelata suuremad röövkalad ja niiviisi mitu korda. Lõppperemees (imetaja) invadeerub toorest või mitteküllaldaselt keedetud, praetud või soolatud kalaliha või kalamarja süües. Tema peensooles areneb plerotserkoidist 1423 päevaga täiskasvanud laiuss, kes on inimesel 712 m, kassil ja koeral 23 m pikk (joonis 58). Diagnoos pannakse plerotserkoidide leiu puhul kala organite mikroskoopilisel uurimisel. Haiguse tõrjeks tuleb vältida inimese ja karnivooride väljaheidete sattumist vee kogusse. Laiussi plerotserkoididega invadeeritud kala võib kasutada toiduks pärast kuumsuitsutamist, pärast 2 nädalat kestnud sooldumist või hoolikat keetmist või praadimist. Külmutamine (20 ºC, 48 tundi) aitab samuti plerotserkoide hävitada. · Liguloos
annaabi.ee 
