Seda arvude lahknevust ei teadnud ükski reisija, küll aga mõned meeskonnaliikmed. Kuid ka nemad ei muretsenud üleliia, sest kõik teadsid, et ,,Titanic" on uppumatu. Inimesed polnud paaditekil paanikas, küll aga segaduses, sest neil polnud mingeid juhendeid, kuhu oleks märgitud, millise paadi juurde tuleb minna. Meeskonnal küll aga oli selline nimekiri olemas, kuid keegi ei vaevunud seda järgima. Mehed eemaldasid paatidelt katted, võtsid lahti kinnitused ja asetasid paatidesse plekkpurke kuivikutega. Päästepaat nr. 7 oli esimene, mis vette lasti, kuid maksimumist, mis oli 65, oli paadis vaid 32 inimest. Inimesed ei tahtnud eriti päästepaatidesse minna, sest suure ja valgustatud ,,Titanicu" peal tundsid nad end turvalisemalt. Kuid ,,Titanicu" paaditekk vajus üha rohkem kaldu ja ka kõige muretumad reisijad hakkasid end ebamugavalt tundma. Inimeste teadvusse hakkas jõudma tõsiasi, et ,,Titanicul" pole enam kaua elada. Paaditekil hakkas maad võtma
Selle lõpetanud, läks kaevu juures olevasse künasse külma vette, hõõrus end rätikuga kuivaks ning läks maja juurde. Oma maakodus ei olnud Pitka kunagi tegevuseta. Puhastas ja liivatas kõnniteid ning seadis lipuvarda umber olevat lillepeenart. Väga meeldis tal tegelda maja lõunapoolsel küljel asuvas kasvuhoones. Ta ei hoidnud kõrvale ka põllutööst. Oma naabritesse suhtus Pitka pere hästi. Nii aitas admiral näiteks oma naabrimehel, kes maltoosat valmistas, muretseda Tallinnast plekkpurke. Pitka ise oli täiskarsklane ja taimetoitlane. Samale mehele oli ta vahetult enne sõda nördinult rääkinud, et Eesti valitsus on inglisemeelselt orientatsioonilt läinud üle saksameelsele. Pärast vene vägede sissetulekut 1944. aasta sügisel paigutati Pitka majja paarkümmend sõdurit, kes demineerisid ümbruskonda ja õhkisid Äntu metsadesse jäänud saksa laskemoonaladusid. Nende käes läks 1945. aasta kevadel maja põlema ja hävis tules."
annaabi.ee 
