Polüester ja polüamiid on sünteetilised kiud. Sünteetilised kiud on saadud nafta, kivisöe, maagaasi ja ms töötlemisel keeruliste keemiliste reaktsioonide tulemusena. On üldiselt kergesti hooldatavad ja vastupidavad, kuivavad kiirelt. Polüamiid: *Positiivne on vähene kortsuvus kiud on elastsed ja taastavad oma esialgse vormi. *Polüamiidkiudude puuduseks on kerge elektriseeritavus, ka ei ole nad väga ilmastiku ja valguskindlad ja pleegivad valguse mõjul ning neil on soodumus pillingule. *Polüamiid kiudude lisamine teistele kiududele parandab nende tugevust ja pikendab kandmisiga. Polüamiidkangad langevad hästi ja on kerged. Väikese niiskusesisalduse tõttu elektriseeruvad polüamiidkangad kergesti. Polüamiidkiude segatakse enamasti puuvilla, villa, viskoosi või modaaliga, et suurendada toote tugevust, kiirendada kuivamist, muuta toodet kergemaks.
Kuna viskoosist tooted kortsuvad kergesti, triikige neid alati peale kuivamist, et taastada nende esialgsed mõõtmed. SEGUD: Viskoosi kasutatakse tihti koos puuvilla ja polüestriga, et parandada kanga vormihoidmist. Polüamiid (lühend: PA) Positiivne on vähene kortsuvus – kiud on elastsed ja taastavad oma esialgse vormi. Polüamiidkiudude puuduseks on kerge elektriseeritavus, ka ei ole nad väga ilmastiku- ja valguskindlad ja pleegivad valguse mõjul ning neil on soodumus pillingule. Polüamiid kiudude lisamine teistele kiududele parandab nende tugevust ja pikendab kandmisiga. HOOLDAMINE: Polüamiidkiudu sisaldavaid materjale võib üldjuhul pesta masinas 40° C juures, kuid mitte kasutada valgendajaid sisaldavaid pesuaineid, sest kuumas vees ja paljude kemikaalide toimel tõmbavad polüamiidkiud kokku. Pressida temperatuuril 110° C, kuid kiiresti ja ettevaatlikult, et materjali mitte läikima hõõruda
ja piidleb mu varju päikese põletav pilk. Nüüd närbub mu vari kui taim, kellel veest on puudus, või vaevleb kui lootsikus siputav silk. Ent õhtul, kui kraavides krooksuvad konnad kooris, mu vari saab juurde jõudu ja reipust uut. Siis aga, kui orud on päikeseloojaku looris, asub mu vari kartmatult ootama kuud. Üle sinise plangu tõuseb punane kuu, aias hämaralt naerab kõrvitsakari. ning kõrvitsate vahel pleegivad mu luud. Mu keha on kõdunud. Alles on vari. See vari on suur ja pehme kui samet. Ukse-esiselt sirutub planguni ta. Nii ere on punane kuu. Ta kiirte hame piirab mu varju üle taeva ja maa. Vari on inimese varjupool. See, mida inimene tunnistada ei taha. See, kuhu peidetud kõik kuritööd. See, mida kutsutakse paheks või suisa häbiväärseks teoks. See, millest inimesed rääkida ei taha. Seda ei saa nii lihtsalt puhtaks, need teod ei saa nii ruttu andestatud. Ja kui
Imelik, et Indrekul kunagi tänini seda mõtet pole tulnud. Õieti pole tal seda mõtet praegugi, ta ainult sunnib ennast sellest mõtlema. Ramilda on Indrekule nagu mõni ilus kuju, mis ei vajagi katet. Muidugi mitte see Ramilda, mida ta oma silmadega näinud, vaid see, mida ta tundnud, kui ta teda nägi ja kuulis, ja sellest Ramildast mõtlebki Indrek peaasjalikult. Jah, see Ramilda oleks nagu pilt, mis ta nägi näitusel: tühi liivakõrb helendavalt punase taeva all ja kuski pleegivad valged luud -- muud ei midagi. Või see teine pilt: pikk, pisut kookus üksik puu, lehetops ladvas, kummardub madalate põõsaste üle. Aga kõrgel ülal keerleb kotkas ja vahib alla põõsastikku, nagu peaks seal midagi olema. Taevas sinine-sinine. Niisugune on Ramilda ja sellepärast ei tule Indrekul kunagi mõttesse, on tal särk seljas või missugune see on. Aga Ramilda oleks veel vahel nagu see õnnetu pääsukesepesa, mida Indrek tänavu põhukuuris tähele pani
annaabi.ee 
