Igal viljalehel on kaks platsentat. Johtuvalt seemnealgmete kinnitumiskoha asendist ehk platsentatsioonist (placentatio), eristatakse apokarpses sigimikus marginaalset platsentatsiooni, kui seemnealgmed kinnituvad viljalehe servadele, ning laminaalset platsentatsiooni, kui seemnealgmed kinnituvad viljalehe keskele. Viimast peetakse primitiivsemaks. Sünkarpses sigimikus võib platsentatsioon olla kas parietaalne, kui seemnealgmed kinnituvad sigimiku seinale nendes kohtades, kus viljalehed on kokku kasvanud (parakarpses sigimikus) või tsentraalne, kui seemnealgmed kinnituvad sigimiku keskosas olevale sambale (lüsikarpne sigimik). Platsentatsioonitüübi hõlpsamaks tuvastamiseks uuritakse juhtkimpude asetust viljalehes. Reeglina on ühel viljalehel
põhjustavad embrüotoksilisust ja implantatsioonihäireid. Antifosfolipiidsündroomi võimalik mõju rasedusele: habituaalsed abordid, pre-eklampsia, platsentaarpuudulikkus, enneaegne sünnitus ja sünnitusjärgsed komplikatsioonid. Raseduspatoloogia põhjuseks on vaskulopaatiad, trombide tekked, ANA ja APA embrüot kahjustav toime, APA seostuvad otseselt trofoblastile ja kahjustavad implantatsiooni/platsentatsiooni. 3. HLA geenide variatsioonide osa reproduktsioonis. Osalevad rasedusaegse tolerantsi säilitamisel. Platsentabarjäär on moodustunud trofoplastirakkude poolt, mida võib funktsionaalsuse poolest jagada kolmeks kihiks – 1) lootepoolne kiht omab klassikalist HLA-I/II klaasi molekule. 2) vahepealne kiht on HLA negatiivne ja 3) väliskiht,mis pole intaktne ning seal ekspresseeritakse mitteklassikalist HLA-I. Lokaalselt toimub
annaabi.ee 
