Niisiis lahendab Kant teadmise võimalikkuse probleemi selle hinnaga, et ta loobub mõistuse pretensioonist väita midagi selle kohta, millised on asjad iseendas. Selline pretensioon oli aga olemuslik kogu traditsioonilisele filosoofiale. Sellele eristusele rajas oma õpetuse Platon, kelle jaoks oli teadus ja filosoofia just teadmine asjadest endist, teadmine, mida on võimalik saavutada vaid puhtas mõistuskaemuses. Kristlik käsitlus jumala mõistusest kui kõike- teadmisest kujundati sellelt platonlikult aluselt, millele aga lisandus kristlik õpetus jumala loovast tahtest – jumala kaemus on loov tahe, puhas spontaansus. Seda mõistet kasutab Kant nüüd kui piirmõistet – mõistet, mis osutab inimtunnetuse piiridele. Inimkaemus, erinevalt jumalikust, ei loo seda, mida ta kaeb, vaid üksnes kaeb seda nii, nagu see on talle antud. Nagu eelpool juba jutuks oli, pole tema olemuslikuks tunnusjooneks mitte spontaansus, vaid retseptiivsus
loomingulisuse eest kannab hoolt pottsepp ning lõplik eesmärk on olemus hoida endas vett. Poliitika sisuks on inimesed, formaalseks kujuks on võimukorraldus (aristokraatia, demokraatia vms), kujundajaks on seadusandja või valitseja ning eesmärgiks on hea elu. Vorm on see, tänu millele vormita materjalist saab mingi asi. Igas asjas, mida me oma meelte ja aruga tunnetame, on vorm (idee) ja mateeria läbi põimunud. Ta usub platonlikult, et on olemas ka puhas vorm, igasugusele mateeriale eelneb puhas ideedemaailm, igavene ja jumalik, peab olema esimene liikumapanija jumalik vaim, vormitu mateeria liikumise algallikas, seda nimetab ülimaks hüveks või täiuslikuks olemiseks. Materiaalsuses on ka võimalikkus ehk potentsiaalsus, et võimalus realiseeruks, saaks tegelikkuseks, ehk aktuaalsuseks, peab asi püüdlema selle suunas. Vaas ja see muu värk...formaalne ja eesmärkpõhjus.
annaabi.ee 
