peab see kehtima ka eetikas: siingi on voorused mingid kaasasündinud antused, milliseis on vaja vaid teadlikuks saada. Ütleksime seda täpsemalt, tänapäevase filosoofia keeles väljendatult: voorused on inimese kõlbelise teadvuse igikehtivad sisud – idee, mis teadvusse tõustes ning teadmiseks saades on teostatavad, seega “aprioorsed” antused. Just see on platonistliku eetika alussambaks – kuigi Platon ise vaevalt kõiki sellega seostuvaid probleeme nägi. Nii platonistlikus kui ka igas teises filosoofilises eetikas jääb lahendamatuks kurjuse küsimus - ja pealegi osutub inimene selles valguses oma põhiolemuselt ikkagi heaks. Kuri on ta vaid niivõrd, kui võrd ta pole veel teadlik oma headuses. Siin on iga idealistliku orientatsiooniga eetika piir, mida ta ei suuda ületada. Ka ei mõtle Platon asja kaugeltki lõpuni: tegelikult osutub vägagi küsitavaks, kas teadmine kõlbelisest normis või voorusest teeb kedagi vooruslikuks. Teadmisest teostumiseni
Mehikesega sooritas Jung tseremooniaid ning rituaale ning avaldas sellele oma sügavaimad saladused. Jung kirjutab, et ta ei saanud aru enda tegevuse mõttest, kuid see lõi rahustava ning turvalise tunde. Oma taolisest tegevusest ei rääkinud Jung kellelegi enne kui alles vana mehena (JUNG 2004:31) Nii mehike, kui hilisem falloslik nägemus, mida vaatleme hiljem, võisid luua soodumuse arhetüüpide kontseptsiooni tekkeks, mille kohaselt on kusagil platonistlikus ,,peidetud maailmas" olemas asjade ,,algkuju" ehk ,,hing", mis jõustab välismaailmas asuvaid enesest tehtud ,,koopiaid". Tüüpilisemaid näiteid Jungi vaimse kujunemise juures oli tema kummaline side ühe konkreetse kiviga. ,,Kui ma olin üksi, võtsin sageli kivil istet, ja siis algas mõttemäng, mis kõlas umbes nii: ,,Mina istun selle kivi peal. Mina olen üleval ja tema on all." Aga kivi võis ka ütelda ,,mina" ja mõtelda: Mina asun siin, sellel nõlvakul, ja tema istub minu peal
annaabi.ee 
