võime vaielda, kumb on ta kaaluvamal määral kas abstraktselt mõtisklev filosoof võii kogemusi ning tähelepanekuid korrastav loodusuurija: nii idealistid kui empiristid tahavad näha temas oma mõtlemistraditsioonide esindajat antiikses filosoofias. Ei tule aga unustada, et Aristoteles vaatamata kõigele oma vaatlustulemusi ja kogemusi tavatses kasutada toormaterjlina üldkehtivate tõdede tunnetamise otsinguil jäädes ses suhtes oma mõtlemise sügavamalt tuumalt ikkagi esmajoones platonistiks. 6 3. ARISTOTELES, KUI LOOGIKA RAJAJA Alles Aristotelesel õnnestus mõtlmisnähtuste paljususest abstraheerida suuremat arvu üldkehtivad norme, mille vastu ei või iial eksida õige mõtlemine, need normid omavahel süstematiseerida ja selgeil sõnul fikseerida. Nii sai temast loogika looja. Juba sellena ainuüksi vääriks Aristoteles jäävat austust filosoofia ja teaduse ajaloos ning geniaalse mõtleja nime.
mõistete täppis kujundamine. Sellest järeldub, et Aristoteles ei ole mitte ainult teoreetilise järelemõtlemisega tegelev "õpetlane", vaid ühtlasi ka suur, erakordselt avara pilguga vaatleja ja koguja. Toetumine kogemustele ja vaatlusandmeile tagab kaine ning realistliku ajalikkuse. Aristoteles tavatses kasutada oma vaatlustulemusi ja kogemusi toormaterjalina üldkehtivate tõdede tunnetamise otsinguil - jäädes selles suhtes oma mõtlemise sügavamalt tuumalt ikkagi esmajoones platonistiks. 5. Loogika osa teaduste süsteemis. Aristoteles jõuab varakult järeldusele, et kõik inimlikud teadmised liigituvad vastavalt nende otstarbe ning laadile erinevaiks teadmis- või harrastusaladeks. Selle arusaamise lähteks on tunnetus, mille kohaselt "kõik vaimutegevus on kas praktilist, poeetilist või teoreetilist laadi". Vastavalt sellele on ka teadus kolmesugune: teoreetiline - kui ta uurib antud kui niisugust, selles kehtivate kindlate mõistete varal ja püüab sel viisil
annaabi.ee 
