Üheks neist on see, et need kotid ei ole nii vastupidavad ja võivad maksta rohkem kui tavalised kotid ja seda just sellepärast, et biolagunevad kilekotid on tehtud 100% bakterite poolt ära söödavast materjalist, näiteks maisi-, kookose- ja riisitärklisest, sojavalgust või muust. See-eest aga biolagunevad need soodsates tingimustes sajaprotsendiliselt, lühikese ajavahemiku jooksul. Kui nüüd võtta arvesse kõiki neid teadmisi nii biolagunevatest, kui ka mitte lagunevatest plastikkottidest, siis isiklikult arvan ma, et ma olen ikkagi luksuse nautleja, mitte tark tarbija. Sellega mõtlen ma seda, et isegi kui ma ostan biolagunevaid kilekotte, siis need ongi ainukesed nii-öelda pakendid mille lagunevust ma jälgin. Võttes aga näiteks mõne kommipaki või šokolaadi, siis ei huvita mind üldse mida sisaldab see ümber olev pakend, vaid mind huvitab enamasti ikka see mis on pakendi sees ja mis mulle kõhtu jõuab.
Igal aastal viskab keskmine kahelapseline Euroopa perekond minema 50 kilogrammi paberit (6 puud), 60 kilogrammi metalli ja 45 kilogrammi kilet. Juba elementaarsetest tarbekaupadest koguneb jäätmeid märkamatult palju. Poodi minnes on praktiliselt kõik tooted ülepakendatud : leib, juust, vorst, piim, puuviljad ning seda nimekirja võikski loetlema jääda. Nii jaotataksegi igal aastal 500 miljardit kuni triljon kilekotti. Kusjuures, kõigest alla kolme protsendi plastikkottidest satub ümbertöötlusesse. Plastikaat ei kõdune looduses, kuid vees laguneb väga väikesteks tükkideks ning imeb endasse erinevaid vette sattunud kemikaale. Mereelukad peavad ,,plastikhõljumit" planktoniks ning näiteks kalad söövad niinimetatud toitu ja sedamoodi satub kilekott meie söögilauale tagasi. Siinkohal meenutaks ühte vahvat vanasõna : kui ise supi kokku keerasid, pead selle ka ära sööma! Maitsvat uhhaad kalasõpradele.
annaabi.ee 
