Antikehad tekivad vastusena antigeenide tungimisele organismi ning nende ülesandeks on võidelda nimetatud sissetungijatega. Vahel, kui organismi normaalne talitlus on miskipärast häiritud, võib see produtseerida antikehi ka kehaomaste ainete vastu, siis nimetatakse neid autoantikehadeks ja selle protsessi poolt põhjustatud haigusi autoimmuunhaigusteks. Nende peamine ülesanne on seonduda antigeeniga. Antikehi toodetakse kindlat tüüpi küpsetes valgevererakkudes B-lümfotsüütides (plasmarakkudes). Iga individuaalne B-rakk omab täiesti kindlat, unikaalse spetsiifikaga antikeha. (See on saavutatud sellega, et B-lümfotsüütide diferentseerumise ajal kombineeruvad omavahel erinevad geenide segmendid. See toimub aga igas konkreetses rakus isemoodi.) Kui B-lümfotsüüt on puhkeolekus (enne kui ta on kohanud antigeeni), siis tema poolt sünteesitud antikehamolekulid on plasmamembraanis. Kui aga B-lümfotsüüt saab aktiveeritud
Sileda- ja karedapinnalisel ERil on rakus täita erinevad rollid. Karedapinnaline ER (rER), mis on seotud ribosoomidega, osaleb membraanide ja sekreteeritavate valkude sünteesis. rERis toimub valkude sorteerimine transpordiks lüsosoomi, väliskeskkonda või teistesse raku piirkondadesse. rERi on rakkudes hulgaliselt, kuna translatsioon (valgusüntees) on organismi seisukohalt äärmiselt oluline protsess. Näiteks on rERi palju plasmarakkudes, mis toodavad antikehi. Siledapinnaline tsütoplasmavõrgustik vastutab rasvhapete, lipiidide ja steroidide sünteesi eest ning on samuti oluline hüdrofoobsete toksiliste ühendite lagundamisel. Toksiliste hüdrofoobsete ühendite detoksifikatsioon toimub keemilise modifitseerimise teel, mille abil muudetakse ühendid vees kergemini lahustuvaks. Tänu sellele on neid kergem rakust välja transportida. Siledapinnalist ERi on rakkudes vähem kui rERi
Immuunsüsteem tagab organismi kaitsevõime organismile võõrpäritoluga ainete vastu. Pärast mikroobi organismi tungimist hakkab organism tootma antikehi. Bakterite arengu tõkestamiseks toimivad humoraalse immuunsusega seotud mehhanismid (vere ja koevedelike barjäärifunktsioon väljaspool rakke paljunevate mikroobide hävitamiseks). See toimub veres leiduvate bakteritsiidsete ainete (komplement, properdiin, leukiinid, lüsiinid, interferon) ja plasmarakkudes tekkinud antikehade kaudu. Rakusiseselt paljunevate mikroobide (viirused, algloomad) ei ole nad kehavedelikes ringlevatele antikehadele kättesaadavad ning toimima hakkavad rakulise immuunsuse mehhanismid. Humoraalse immuunsusega on seotud B-lümfotsüüdid ja rakulise immuunsusega T- lümfotsüüdid. 2) Mittespetsiifiline kaitsemehhanism alljärgnevalt toodud kaitsemehhanisme kasutab organism olenemata sellest, milline mikroob organismi tungis.
annaabi.ee 
