põhilised tunnused esinesid juba 400 miljonit aastat tagasi vanaaegkonnas Ordoviitsiumis peamiseks anatoomiliseks tunnuseks on põõsasjalt harunenud seenehüüfide e. arbuskulite esinemine taimejuure rakkudes. Arbuskulid tekivad juure parenhüümkoe rakuvaheruumides kasvavate seenehüüfide kõrvalharude tungimisel läbi juure rakukesta. Arbuskulit moodustav seenehüüf tungib läbi juure rakukesta, kuid mitte läbi plasmalemma -rakumembraani. Arbuskuli eluiga onumbes üks nädal.Siis arbuskul kollapseerub ning tihti seeditakse juureraku poolt ära. AM võib esineda ka põielaadsete struktuuridena juure rakkudes või rakuvaheruumides, mida nimetatakse vesiikuliteks - lipiidirikkad. AM puhul ei arene juure pinnal erinevalt ektomükoriisast seenehüüfistikku ning juurekarvad säilivad. Seega väliselt koloniseeritud taimejuur koloniseerimata juuurest ei erine.
Seda moodustavad kõik ikkesseened. Taimedest esineb see põhiliselt rohttaimedel. Iiseloomulikuks tunnuseks on põõsasjalt harunenud seenehüüfide esinemine taimejuure rakkudes. Need tekivad juure rakukesta ja membraani vahele. Arbuskulaarse mükoriisa puhul ei arene juure pinnale seeneniidistikku ning taime juurekarvad säilivad. Mullas moodustab seen üksikutest hüüfidest koosneva võrgustiku. Seenehüüf tungib läbi juure rakukesta, kuid mitte läbi plasmalemma. Ektomükoriisa - moodustab u. 3% kõikidest taimeliikidest. Enamasti puittaimed. Seentest kandseened ja üksikud kottseente liigid. Iseloomulikeks tunnusteks on seenmantel ja Hartigi võrgustik. Pärast seenemantli teket juurekarvad kaovad ja kogu kaetud juureosa ainevahetus mullaga toimub ainult läbi tiheda hüüfivõrgustiku. Seenemantlist tungivad üksikud seenehüüfid juure välimiste rakkude vahele moodustades Hartigi võrgustiku. Mükoriisa põhitüübid: Ektomükoriisa:
annaabi.ee 
