kihtidele. Metall põleb kogu lõigatava lehe paksuse ulatuses, ning selle tulemusena moodustub kitsas pilu. Lõikamisel tekkivat räbu ja oksiidid eemaldatakse hapnikujoaga. Eristatakse pinnalõikamist (lõigatakse maha metalli pealiskiht), tükelduslõikamist (metall lõigatakse tükkideks) ning piikhapniklõikamist (metalli põletatakse sügav auk). Kuumutusviisi järgi liigitatakse veel hapnik-, plasmahapnik-, kaarhapnik-, räbustihapnik- jne. lõikamist. Hapnikuga saab lõigata ainult neid metalle ja sulameid, mis rahuldavad järgmisi põhitingimusi: 1. Metallide hapnikus süttimise temperatuur peab olema madalam tema sulamistemperatuurist. Kõige paremini vastavad sellele nõudele süsinikuvaesed terased, mille hapnikus süttimise temperatuur on umbes 1300° C, sulamistemperatuur aga 1500° C. Terase süsinikusisalduse
metall hapnikujoas süttib. Metalli põlemisel eraldub soojus, mis moodustuva räbu kaudu kandub alumistele kihtidele. Metall põleb kogu 1õigatava lehe paksuse ulatuses ning selle tulemusena moodustub kitsas pilu. Lõikamisel tekkinud oksiidid ning räbu eemaldab hapnikujuga. Eristatakse pinnalõikamist (1õigatakse maha metalli pealiskiht) tükelduslõikamist (metall 1õigatakse osadeks) ning piikhapniklõikamist (metalli põletatakse sügav auk). Kuumutusviisi järgi eristatakse hapnik- plasmahapnik- kaarhapnik- räbustihapnik- jne. lõikamist. Tükelduslõikamist kasutatakse leht- ja profiilmetalli 1õikamiseks. Nüüdisajal on laialt levinud tükelduslõikamine paiksete või kantavate masinatega. Pinnalõikamist kasutatakse põhiliselt valamisel ning valtsimisel tekkinud praagi parandamiseks. Piik1õikamist kasutatakse mittemetalsete materjalide, näiteks betooni töötlemisel. LÕIKEPÕLETID KÄSILÕIKAMISEKS
annaabi.ee 
