Samas kui Villa Adriana arhitekti näol pidasid Rowe ja Koetter silmas kui kavalat rebast, kelle teadmised tuginesid erinevate väikeste asjade olemusel. Selline probleemi püstitus aitab neil luua brikolaaži ja tekitab osade vahel suurema suhestatuse. On põnev jälgida, kuidas samad ideed kehastuvad ümber ka tänapäevalgi, sest Telliskivi loomelinnaku näite läbi vastab see pea täielikult Rowe Ja Koetteri räägitud Villa Adriana kujule ning Versaille's kui näide totaalselt planeeritusest samastub tunduvalt rohkem Rotermanni arendusega. Vaadates hetkeks tagasi essees kõneldud mõtetele ja võrdlustele, tahan lõpetuseks tuua vastuse küsimusele, mille esitasid ka Rowe ja Koetter: "miks me oleme sunnitud eelistama nostalgiat tulevikust, kuid mitte seda minevikust?" Mõtestades seda lihtsamalt kui, et miks meie ühiskond muudkui januleb ainult uue ja tundmatu suunal, tahes luua nõnda paremaid võimalusi linnaruumis, selle asemel et väärtustada rohkem juba olemasolevat
kogu oma raev ning öelda välja aus arvamus ühiskonna kohta, milles elatakse. Need nõrgad, kel puudus igasugune siht, said pungi saabumisega, sidudes oma isiksusega pungifilosoofia, võtta omaks mingid väärtused, millesse usuti. Need, kes olid olnud häbelikud ja allasurutud, vabanesid, riietades end punkarirüüsse ja kandes (kujundlikult väljendudes) punkarimaski, et asuda kätte maksma ebaõiglusele. Selge on, et ENSV noorsoos oli palju neid, kes tundsid end ahistatuna elu planeeritusest – oktoobrilaps, pioneer, komnoor, partei – tulevik oli planeeritud, ette määratud ning elu sisuliselt 70 aastat šablooni järgimist. Punk andis võimaluse sellest süsteemist põgeneda. Tabava võrdluse ühiskonna ja pungi teemal tõi Ivo Uukkivi, öeldes: Minu reageering punkarina ümbritsevale oli sisuliselt sama nagu siis, kui mind väikse poisina sunniti sööma rasvast hapukapsa suppi karvaste ja võbelevate keedupeki tükkidega, supp
annaabi.ee 
