põhilisi vaatenurki planeerimistegevusele. Planeerimismetoodika käsitleb metoodikaid konkreetsetes planeerimissituatsioonides. 13. Teooria võib aidata praktikutel: identifitseerida ja hõlmata teemakäsitlusega keskkonda ja ühiskonda mõjutavaid tegureid. Identifitseerida süstemaatilisi suundumusi muidu häguses ja kaootilises igapäevas. Aru saada komplektsetest seostest konkreetses planeerimissituatsioonis. 14. Planeerimistraditsioonid. · Sünoptiline ehk ülevaatlik ehk kõikehõlmav tervikplaneerimine · Inkrementaalne ehk järkjärguline parendusplaneerimine · Transaktiivne planeerimine ehk planeerimine kui õppeprotsess · Advokaatplaneerimine ehk huvigruppide esindusplaneerimine · Radikaalne planeerimine ehk ühiskonnakriitiline ja reformiv planeerimine 15. Sünoptiline: tugevused - .... Nõrkused takistab fundamentaalsete küsimuste tõstatamist;
Teiselt poolt võib pealiskaudne planeerimismudelite käsitlemine juhtida praktikuid tõelisuse algelise "äratundmiseni" ja kategooriliste "kinnisideede" kasutamiseni planeerimispraktikas. "Kinnisideeline planeerimine" toetub sageli teooriate pimesi ülevõtmisele maadest, mille poliitilised tavad ja ühiskondlikud tingimused ning väärtushinnangud ei vasta kohalikele oludele. Teooriat saab ära kasutada ka teadlikult või alateadlikult tellija ning üldsuse eksitamiseks. 9. Planeerimistraditsioonid (5 tk) ja nende põhiiseloomustused, nende avaldumine Eesti planeerimissüsteemis ja -praktikas Põhimõtteliselt võiks rääkida edasi 5 erinevast lähenemisviisist planeerimisele: 1. Sünoptiline e. ülevaatlik e. ratsionaalne e. kõikehõlmav tervikplaneerimine 2. Inkrementaalne e. samm-sammuline e. järkjärguline parendusplaneerimine 3. Transaktiivne planeerimine e. planeerimine kui õppeprotsess 4. Advokaatplaneerimine e. usaldusmees e. huvigruppide esindusplaneerimine 5
annaabi.ee 
