RISTUMINE PEATEEGA ehk MUINASJUTT KULDSEST KALAKESEST Näidend kahes vaatuses Aastal 1997 Moto: Ma kirjutasin selle raha pärast Tegelased Osvald Koger Laura Siig Roland Räim Kaupo Koha Tegemiskoht Siin Tegemisaeg Nüüd I VAATUS 1. stseen Osvalt teritab süvenenult pussnuga. Räägib iseendaga, ilmselt on ta pikka aega üksi elanud. Teritab veel natukene aega ja lööb siis noa tugevasti laua sisse. Samaegselt koputatakse uksele. Osvald istub liikumatult. Koputus kordub mitut puhku, kuni koputajad ise ukse avavad ja tuppa piiluvad. Roland ja Laura alustavad kõnelust. Räägivad rohkem nagu publikule, et nad on jäänud öö peale, kuna ükski masin neid peale ei võtnud. Laural on jalad märjad ning nüüd oleks vaja öö üle elada. Osvald pistab vanduma. Vabandab kohe, et see ehmatas teda pisut. Seejärel ütleb head aega. Roland ei saa hästi aru, mis toimub. Sõnab, et nad ss hakkavad minema. Osvald parandab teda kohe, öeldes, et tüdruk jääb siia. Komö...
Gringoire ei võinud seda enam taluda. «Ta saadab enese hukka!» karjus ta kõvasti. «Te näete ju, ta ei tea mis ta teeb!» «Matsid, vait seal saali otsas!» hüüdis uksehoidja käredalt. Jacques Charmolue laskis sama käsitrummi abil kitsel teisigi tempusid teha, kuud, kuupäeva ja muud öelda, mida lugeja juba teab. Kohtuprotsessidele omase optilise illusiooni tõttu tundsid samad vaatajad, kes vahest 298 enam kui korra kuskil tänavanurgal Djali süütute vigurite puhul olid plaksutanud, nüüd Justiitspalee võlvide all koledat hirmu. Kits oli silmanähtavalt kurat. Asi läks veel halvemaks, kui prokurör Djali kaelas oleva nahkkotikese täie liikuvaid tähti põrandale puistas ja kits oma jalaga laialipuistatud tähtedest fataalse sõna «Phoebus» kokku seadis. Nõidused, mille ohvriks kapten oli langenud, näisid vastuvaidlematult tõestatud olevat ja mustlastüdruk, see endine veetlev tantsijanna, kes nii palju kordi oli möödaminejaid oma
annaabi.ee 
