Ma peaksin selleks enne nägema ka tema muid teoseid, et saaksin leida ühiseid jooni ning siis saaks aru, kas tema mõttemaailm avaldub ka tema teostes. Mulle meeldisid muusikateosed, mis Webber oli kirjutanud. See oli kerge teos – sisu oli lihtsasti arusaadav ning etendust oli väga huvitav jälgida. See ületas minu ootused. Positiivse elamuse jättis mulle ka see, et publik elas kaasa. Õnneks kaasa elamine väljendus plaksutamises, mitte jalgu trampides ning vilistades. Oli näha, et kõigile meeldis „Ooperifantoom” väga. Tegelaste kostüümid olid uhked ning detailirohked. Ooperifantoomi meik oli väga tõetruu ning kaugelt vaadates ei saanud arugi, et tegu oli meigiga. Meigi tegemine pidi võtma aega kaks tundi ning selle maha võtmine kõigest pool tundi. Kõigega oli nähtut väga palju vaeva – nii lavakujunudse, kostüümide, meigi, soengu kui ka häälte ning orkestriga
vaimustus rütmist ja bluusist viis selleni, et nad hakkasid ka ise sellist muusikat mängima. Esimene n.ö. valge rock'n'rolli viljeleja oli Bill Haley. Tema kontsertidelt sai alguse publiku kummaline käitumine. See ei väljendunud mitte ainult lärmitsemises vaid ka istmete lõhkumises, isegi kogu saali rusudeks peksmises. Seda tegid enamasti valged muusikahuvilised noored. Musta publiku ekstaas väljendub muusikalises kaasaelamises rütmilises õõtsumise, muusika taktis käte plaksutamises. See kuulub afroameerika rahvalike muusikatraditsioonide juurde. Lisaks hakkasid noored ebaharilikult riietuma. Moodi läksid laiad lotendavad püksid ja pintsakud. Kõik kingadest kuni soenguteni oli väljakutsuvalt erinev tollastest arusaamadest. Koolides alustati sellise käitumise vastu laiaulatuslikke kampaaniaid. Kuid vaatamata mitmesugustele vastuaktsioonidele, puhkes uus muusikastiil järjest enam õitsele. Rock'n'rolli kroonimata kuningas on kahtlemata Elvis Presley (1935- 1977)
annaabi.ee 
