Mina aga mõtlen, et polnud see mingi selline asi, et keegi seda teada ei tohiks ja räägin. Nii ei usalda sõber enam mind. Usaldust on raske taastada. Kui kord eksid ja hiljem tegu siluda püüad, jäävad armid ikkagi alles. See näitabki, et usaldust ei tohi kuritarvitada, muidu võid kaotada oma parima sõbra. Usaldust ei teenita üleöö, see tekib ainult väga lähedaste inimeste vahel, kes tunnevad teineteist läbi ja lõhki. Oleks kõik nii lihtne, et plaksti ja sõber nüüd tõesti usaldab mind, oleks inimeste vahel vähem tülisid, maailmas vähem sõdasid ja kõik hoiaksid rohkem kokku. Ma olen kusagil kuulnud ütlust: "Me ei oska öelda kuidas olla edukas, kuid me teame, et elades kõigile meelepäraselt me edu ei saavuta." Mida ma selle meenutusega tahan öelda on see, et sõber on sõber. Sõbradki ei pea alati üksteisele meelejärgi olema. See on nagunii võimatu
Siin on palju psühh realismi näiteid, mis võivad olla lahendatud teistmoodi kui nostalgiaromaanid. Väike nihe arengus toimub 1960ndate aastate paiku, kui tuleb noor põlvkond kirjandusse. Nii nagu luules, nii ka proosas (H. Nõu, E. Nõu jt) autorid jäävad pagulasproosa viimasteks noorteks. 1970-80ndate debüüdid ei too enam olulist lisa. Nii luules kui proosas räägime situatsioonist, kust tervik hakkab hajuma. Selle juures ei maksa arvata, et pagulaskirj kaob plaksti ära. Ta ei kao kuhugi ära. Aga kui noori ei tule, siis see jääb lihtsalt väiksemaks. Vanemad autorid kirjutavad ikka edasi ja see kestab 1990ndateni välja. Karl Ristikivi (1912-1977) Retseptsioon on kummaline: kuidagi tuleb urgitsevalt uurima hakata, et asjast aru saada. Ristikivi raamatuid on väga palju välja antud, Ristikivi uurimuslik retseptsioon algas juba 1930ndatel, aga selle üsna forsseeritud retseptsiooni juures tundub, et mingitest
Ptüi! (Oodo sülitas.) Mina pean sõitma nagu ingel! Ja küsi va' halli väravavahi käest, see uriseb oma okashabemesse: «Mis te kargatekui täkud!» Aga kubjas -- vaat' see on üks hakkaja mees, olgu muidu nii suur kelm kui tahes. Alati on tal nõu valmis. Tema ütles: «Võtke mõlemad ühesugused hobused, seadke endale teatud tükk maad ara sõita, pühkige korraga minema -- eks siis näe, kumo enne sihile jõuab.» Mina andsin kupjale rõõmu pärast piitsaga plaksti mööda reisi, nii et ta hüppama hakkas, jooksin talli ja tahtsin kõige tulisemad täkud välja valida, aga kus Emmi seda teha laskis! Tema, jänespüksi nõu peale istusime nende tukkurite selga, sest et Emmi muid kogunisti ei 'tahtnud.» «Ma kartsin sinu pärast peaaegu niisama kui enese pärast tuliste hobustega ajama hakata,» 26 ütles Emmi rahuga. «Sa pole ju veel täis ratsutaja.» «Täis ratsutaja, täis ratsutaja,» osatas Oodo pahas tujus, «sina tead, mis täis ratsutaja on!
annaabi.ee 
