Jalad olid head märklauad vaenlasele, sest need olid kõige välja paistvamad kohad ning nii sai hõlpsasti rüütli eluks ajaks halvata. Ennem XII sajandit kandsid rüütlid harva jalaturviseid, siis aga hakkasid mõned neist kinnitama jala ette metallribasid. Teised kasutasid rõngassukki, millel olid mugavuse mõttes nahktallad. XIII sajandil 5 hakati kasutama jalgade kaitseks plaatturviseid ning põlv kaeti kupukujulise põlvekaitsmega. XIV sajandi lõpuks oli juba suurem osa jalast plaatidega kaetud.. Terase kõrval kasutati ka muid materjale, näiteks kõvastatud nahka, vaalaluud ja sarve. XI sajandi lõpuks keskpaigaks oli kaetud terve jalg. Põlvekaitsme plaadid olid kokku seatud nii, et isegi kui rüütli jalg oli põlvest kõveras, ei tekkinud ühtegi avaust. Reiekaitse kattis rüütli reit ainult pealtpool ja välisküljelt, sest oht reie tagaosast haavata saada oli väike
Plaatturvistik asendus rõngassärkidega, mida oli palju lihtsam teha. Ainuke koht, kus Rooma sõjapidamisstiil püsima jäi oli Byzantioni Impeerium. 5-13saj. See aeg on rüütlide õitseaeg. Kõige levinum turvisetüüpidest oli Rõngasturvis. Kuna selline turvis kaitseb lõikehaavade eest aga ei kaitse luumurdude pärast, on relvad brutaalselt rasked. Rüütel sai osaleda maksimum 4-5s lahingus, seejäral oli ta kas surnud või lihtsalt invaliid. 13l sajandil hakati kasutama uuesti plaatturviseid, kuna nad peatavad löögi täielikult, erinevalt rõngasrüüdest kuid rõngasrüüd jäid veel püsima. Kuna rüütlid olid eelkõige ratsaväelased siis võitlustehnika põhines raiuvatel hoopidel suunaga ülevalt alla. Selliste löökide puhul sai võrreldes roomlastega, kehva füüsilise tervisega rüütel kasutada relva inertsi ja massi löögi mõju suurendamiseks. Ainukesed, kellel mõõklemiskunst oli rohkem
annaabi.ee 
