Priimula Siduvateks tegelasteks on Mario, Priimula ehk Anett ja Waldemar. Kuntstitunniks oli igal lapsel tehtud plakat, Mariol oli see kenasti välja tulnud. Waldemar oli enda kuntstiteose, kas koju unustatud või üldsegi tegemata jätnud. Talle ei meeldinud, et tähelepänu oli koondunud plakatile "KAITSKE MEIE METSA", poiss viskas paberi maha ja allkirjastas selle oma jalajäljega. Tugevat kasvu Waldemar, käskis Mariol suu kinni pidada ja õpetajale mitte ühtki piuksu teha. Anette astus viimase kasuks välja ning lubas ise juhtunust Tschernyle ära kaevata. Jõhkard ei teinud sellest väljagi, äkkitselt hoidis Priimula käes joonlauda ja virutas sellega vastu noormehe nina. Waldemar hoidis ninast kinni, sõrmede vahel tuli natuke verd. Järsku ei olnudki tema nahkne püksirihm enam nii lai ja padruneist rasked revolvrid oli ta vist ka kaotanud. Anett oli klassikaaslaste jaoks väike ja tähelepandamatu, ta püüdis olla alati tagaplaanil
Ta täidab oma eesmärki haaramaks kogudust ergastavale kaasosalusele, kaasateenimisele." Saan lisada lihtsa täienduse, ,,ühes hingamise", seda sõna otseses mõttes, kuna laulu muusikalise fraasi lõpus tõepoolest kõik hingavad üheskoos. Säärane ühine hingamisrütm lülitab tasapisi välja egoistliku soleerimissoovi või vastupidi, annab ka väga tagasihoidlikule suumaigutajale laulu lõpuks tahtmise paar omapoolset ,,piuksu" lisada ja isegi siis, kui teenistusel osaleja ei jõua kuuldavate helideni, saavutab ta koos teistega sama hingamisrütmi, palvevõime ja -osaduse. Kõige rohkem tunneb seda ,,ühes hingamist" ilmselt jõuluõhtul, kui kirikusse jõuavad ka need, kes ainult siis jõuavadki ja lauldakse ,,Püha ööd". Nüüd tekib küsimus, kas sama meloodia (ja ka teiste üldtuntud jõululaulude viisid) kui jõuluaegsetel kirikuvälistel üritustel äriliselt ,,ärakasutatud kirikumuusika" enam
annaabi.ee 
