Tugevatoimelisi kiire toime algusega kõhulahtisteid ja klistiiri tuleb vältida. Vanuritel pikeneb sooletransiidi aeg ja aeglustub soolemotoorika. Roojamassi pitsumuse korral võib manustada mineraalõli klistiirina, kuid sageli osutub vajalikuks manuaalne fragmentatsioon. Seniilsetel patsientidel, kellel esineb krooniline kõhukinnisus ja aegajalt roojamassi pitsumus, võib osutuda vajalikuks regulaarne kõhulahtistite manustamine. Mõnedel patsientidel aitavad soole mahtu suurendavad ained, või soolesisu pehmendajad. Sennapreparaadid, mida võetakse algul pool tavalisest annusest või bisakodüül (15 mg) on tihti efektiivsed. Aktiivse eluviisiga vanuritel tuleb rakendada soole treeningprogramme ning õhulahtistite manustamisest võimalusel loobuda
Põhimeetmete hulka kuuluvad veel hapniku andmine ja šokiseisundi kõrvaldamine veremahu suurendamisega. Vedeliku andmisest suu kaudu tuleb loobuda. Šokis on soole verevarustus ja seega soole liikumine (peristaltika) vähenenud. See võib kergesti esile kutsuda oksendamise. Vedeliku asendamine peaks toimuma ühe või kahe suureläbimõõdulise veenikanüüli abil. Need peaksid võimaluse korral asuma põlemata piirkonnas (jälgida väljavoolutakistusi, nt pitsumus ringikujulise põletuse korral või turset põlemishaava piirkonnas). Alternatiivselt on võimalik ka luusisene e intraossaalne juurdepääs. Harvadel juhtudel on vaja kohapeal paigaldada tsentraalne veenikateeter. Manustamiseks sobivad eriti kristalloidlahused (isotoonilised lahused (nt 0,9% naatriumkloriidi lahus), see peaks toimuma koos igatunnise uriini kontrolliga. Uriinieritus täiskasvanul ei tohiks langeda alla 1 ml/kg kehakaalu kohta tunnis. Pane tähele
annaabi.ee 
