sajandil oli Euroopa elanikkond tunduvalt vähenenud kuna 30-40% inimestest oli jäänud vallaliseks. Kuigi kirik eeldas, et abielu on rajatud kummagi poole vabale kokkuleppele, ent väga tihi otsustasid abielu vanemad. Mõnikord nägid noored tüdrukud oma peigmeest esmakordselt alles abiellumise päeval. Abieluliit tähendas keskajal eelkõige ,,rahu sõlmimist". Perekondadevahelise rivaalitsemise või ka avaliku sõja järel seadis abielu jalule rahu ja oli selle pitseriks. Kui naine anti suguvõssa, kellega otsiti lepitust, sai pruudist kokkuleppe tuum. Talle kui üksmeele pandile ja tööriistale anti roll, mis oli suurem tema isiklikust saatusest ja soovidest. Kuigi kiriku abielu puudutavad eerilised põhimõtted kaitsesid üldiselt naist, polnud naistel siiski oma abielu üle otsustamisel sõnaõigust. Üks näide abielust, mis sõlmiti kahe suguvõsa sõprussidemete taastamiseks, oli Prantsusmaa
solidaarsus. Feodaalse perekonna omapära on see, et tema sõjaline funktsioon ja isiklikud sidemed on sama tähtsad kui selle majanduslik roll. Suguvõsade vahel ning sees esines pidevalt käärimisi. Praktiseeriti ohtralt veretasu. Pinged sündisid ka korduvatest abieludest ja arvukatest sohilastest. Abieluõigus. Keskajal tähendas abieluliit eelkõige n.ö. ,,rahu sõlmimist''. Perekondadevahelise rivaalitsemise või ka avaliku sõja järel seadis abielu jalule rahu ning oli selle pitseriks. Alles hiljem toimub abielu alustes ühiskondlikke muudatusi, mille järel tekib ka arusaam abielupaarist endast, kui kõige olulisemast. Abielusi sõprussidemete tagamiseks perekondade vahel kasutati kõrgemas klassis pidevalt. Samuti tehti seda ka madalamates ühiskonnaklassides. Pruudi perekond pidi abiellujatele kaasavara andma. Madalaima klassi abielud sõlmiti tavaliselt sama küla elanike vahel, teineteist tunti lapsest saadik. Naiste õigused abielus.