Osvald näeb neid nagu esimest korda. Kutsub neid sisse. Tahab kohvi teha. Roland ja Laura ütlevad uuesti oma nimed. Osvald katkestab igat lauset, mida noorpaar alustada tahab. Teeb neile magamisasemed valmis. Roland ja Laura tõusevad ning peatuvad tagatoa uksel. Soovivad üksteisele head ööd. Laura ja Roland lähevad tagatuppa ja sulgevad ukse. Osvald käib energiliselt mööda tuba, sätib siit-sealt korda, ümiseb laulda. Istub laua taha. Aknast hakkab paistma kuldset valgust. Siseneb pitsamees, miski temas meenutab kala, on ta märg või midagi taolist. Vaatavad Osvaldiga tõtt. Mees hakkab hingeldama lõpustes lõppes vist õhk. Tõuseb, vaatab keskendunult pirni laes, see heidab aina heledamat valgust, kuni põleb läbi. Mees lahkub. Osvald lehvitab vaevumärgatavalt. Valgus kaob. Osvald sätib end magama ja pobiseb mõnusalt publikule: Minge koju ära, tahan natukene veel mõtelda. Pärast lähen mina ka koju, kui olete ära plaksutanud. Tore oli. Noh, hakake nüüd plaksutama
MEES: On või? (Siseneb mees, käes pitsa, vaatab toas ringi, ROLAND: Miks te siis üldse tulite? vaatab toasolijaid, istub laua taha ja paneb MEES: Tulin või? pitsa lauale.) OSVALD: Mina elan siin. See ei ole ROLAND: Tegite kiiret sõitu. Kuidas tee linnusöögimaja. oli? (Paus.) Kas teised on veel autos? MEES: Ei ole või? (Pitsamees vaatab Rolandit.) Sai räägitud ROLAND: Me nõuame pitsat! kolmest. (Paus.) Millega see on? (Mees teeb MEES: Nõuate või? karbi lahti.) Ohoo, kana ja paprikaga – see OSVALD: Nõuame jah. Ja meile oli seene ja on minu oma. (Mees vaatab Rolandit.) singiga. OSVALD: Lööb toa lõhna täis! MEES: Teile, nagu ma näen, oleks rohkem ROLAND: Kas rohkem polegi? arsti vaja. OSVALD: Kuuldavus oli küll hea
annaabi.ee 
