muulaste suhtes. Inimõiguses ei ole iial olnud punkti, mis sunniks inimesi ühtmoodi mõtlema ning tegutsema, kuid sallimist võiks võtta kui nõuet respekteerida teist inimest, olenemata, kas meile tema seisukohad vastuvõetavad on. Kahjuks reedab juba tänavapilt Eesti ühiskonna nõrka sidusust põrnitsevad ja tigedate nägudega kahtlustavate nägudega kodanikud. Eestlane või venelane, paks või peenike, tark või rumal, noor või vana.. jne kõik inimesed väärivad pisukestki austust. Just nii nagu ütles Louis XIV: "Riik see olen mina!", olen ka Min, riik ja lisaks veel minu vanemad, klassikaaslased, sõbrad-tuttavad ja kõik ülejäänud EV elanikud kõik me kokku oleme riik, kusjuures me oleme väga väike riik maailmamastaabis. Tolerantsus selles väikeses Eesti Vabariigis, mis on nii pisike, et tegelikult on eestlased ja venelased, paksud ja peenikesed, targad ja rumalad, noored ja vanad kõik üks perekond, on absoluutselt iga kodaniku südameasi
jaoks on ideaalne elu perele pühendatud elu o On üpriski ilmne, et muutmaks elu mingis imetlusväärses mõttes tähendusrikkaks, ei piisa sellest, et teil on ideaalid lihtsalt olemas. Kindlasti võite tunda oma ideaalidest sisimat rõõmu, aga see jääb privaatseks sentimentaalseks asjaks. Et pälvida meilt, väljasseisjailt, kes me peame hoolt kandma oma ideaalide eest, kas või pisukestki tunnustust, peate te kindlustama oma ideaalsed nägemused selle ainega, mida leidub töölistel mehise ja karmi voorusega; te peate nende sentimentaalsele pinnalisusele lisama aktiivse tahte mõõtme, et saavutada sügavus, mingi kolmemõõtmeline ja tugev karakter. o Ideaalid omaette võetuna ei anna mingit reaalsust, voorused omaette ei mingit uudsust
annaabi.ee 
