siis suhu ning andma suust-suhu enda seisvale isikule. See oli päris alandav. Ma mäletan , et ma ütlesin ühele peremeestest, et mina ei suuda enam osa võtta ning langen pigem välja ja et olen nõus mis tahes karistusega. Järgmisel vahetunnil pidime jälle välja kogunema. Väljas, müüri peal ootas meid juba punane ämber, kuhu oli pandud roiskunud kalad, jahu ning munad. Sinna sisse segati siis väikesed paberilipakad, kuhu oli kirjutatud meie karistused. Korda mööda pistsime käe sunniviisiliselt ämbrisse, kaevusime seal niikaua kuni ledsime lõpuks selle lipiku. Mäletan, et minu karistuseks oli segaduse koristamine, st. ma pidin aitama enda peremehi segaduse koristamisel. Tunnid möödusid. Aeg venis kuna pidime ootama seda kurikuulsat finaali, kus me pidime vannet andma. Lõpuks jõudis see ka kätte. Mul seoti musta salliga silmad kinni, et ma ei näeks midagi, mäletan vaid , et astusin trepist alla, kus kästi mul ka kohe kummarduda
funktsioone ning viib lõpuks raskekujulise dementsuse tekkele. Senini kasutusele võetud raviviisid ei ole olulist efektiivsust ilmutanud, seega parandavat või profülaktilist ravi. Alzheimeri tõve vastu pole. Ravi seisneb inimest häirivate ilmingute leevendamises. Dementsuse staadiumis on selle haiguse ravi lootusetult hilinenud ravi saab olla ainult sümptomite leevendamiseks. Muutused vaimses tervises: Mälu probleemid. Igaüks meist on unustanud inimeste nimesid, või kuhu pistsime võtmed jne. Alzheimeri tõvega inimestel on mälu probleeme kahte sorti: hiljutiste sündmuste unustamine ja erinevate asjade vaheliste seoste unustamine. Järgnev tabel näitab erinevusi tavaliseunustamise ja Alzeimeri tõvest tekkinud unustamise vahel. Tavaline unustamine: *Unustatakse detaile, mitte sündmusi *Meenub hiljem *Võimeline kasutama märkmeid *Tunneb ära kohti ja inimesi *Suudab järgida juhatamist *Teab päeva ja aega Alzheimeri tõve korral:
neid tooma. Ma ei tahtnud; ütlesin, et Jim ehk ärkab ja tuleb vaatama. Aga Tom tahtis riskida. Me hiilisime siis .kööki ja võtsime kolm küünalt. Tom pani tasuks viis tsenti lauale. Siis läksime välja ja mul oli kange kure minema saada; aga midagi polnud parata, Tom pidi vägisi neljakäpakil sinna roomama, kus oli Jim, ja temaga mõne tembu tegema. Ma ootasin; aeg tundus õige pikk, kõik oli nii vaikne ja üksildane. Niipea kui Tom tuli tagasi, pistsime jooksu mööda rada 217 ümber aiatara ja ronisime varsti järsule künkatipule maja taga. Tom ütles, et oli võtnud Jimi kübara peast ja riputanud selle puuoksale tema köhal; Jim oli natuke liigutanud, aga polnud ärganud. Hiljem Jim rääkis, et nõiad olid ta ära nõidunud ja olid ta kunstunesse pannud ja olid ta seljas läbi kogu osariigi ratsutanud ning ta siis jälle puude alla pannud ja ta kübara oksade riputanud, et näidata, kes seda oli teinud
» Nüüd nihkusid ka kodanikud uudishimulikult ligemale ja tormasid küsimustega Gabrieli peale. «Olid vist nendega ühes, keda välja saadeti vange tooma?» 409 «Olin küll,» vastas Gabriel. «Noh, kas vange saite?» «Meie täname õnne, et meid endid vangi ei võetud.» «Kuidas see juhtus? Jutusta ometi!» «Mis seal jutustada?» ütles Gabriel tusaselt. «Me olime ettevaatamatud, tegime liiga suurt kära, venelased ärkasid unest ja hakkasid vastu. Meie pistsime muidugi kõhe .punuma, aga nad ajasid meid kuni Viru väravani taga ja oleksid peaaegu meiega tükkis linna tunginud.» «Nonoh, siin oleks neid hoopis teistviisi vastu võetud,» kiitles üks pealtkuulaja täie Tallinna kodaniku uhkusega. «Aga kuidas võisid nemad teid taga ajada? Teid saadeti ju Lasnamäe aluse laagri vastu välja, kus tänini ratsaväge ei ole nähtud, kuna teie minu teada kõik ratsa olite. On siis venelastel nii viledad jalad, et hobustega võidu lasevad?»
annaabi.ee 
