laskma vibust ja ammust, tabama ja paiskama vastast sadulast, võitlema relvaga ja kilbiga kaitsma, rusikatega võitlema, vehklema mõlema käega, kergelt hüppama. Oma tulevaseks kutseks valmistus rüütel lapsest peale. Teenimine 10-12 aastasena senjööri juures, oli rüütlile praktiliseks kooliks. Peale paaziaja edukat läbimist toimus rüütlikslöömine. Rüütel pidi valdama seitset rüütlioskust: ratsutamist, ujumist, vibulaskmist, rusikavõitlust, pistrikujahti, malemängu ja luuletamist. Rüütlile vajalikke oskusi lihviti turniiridel. 3.1 TURNIIRID Rüütliturniirid olid kõrgema seltskonna armastatud ajaviide, kus rüütlid oma võimeid näitasid. Neid peeti mõne feodaallossi läheduses ning sinna kogunes tuhandeid pealtvaatajaid. Rüütlite jõuproovid kestsid tavaliselt mitu päeva: esimesel võideldi ratsa, teisel jalgsi ja kolmandal grupikaupa. Kahevõitluses tähendas sadulast mahapaiskamine teise poole kaotust, kaotaja pidi
vibust ja ammust, tabama ja paiskama vastast sadulast, võitlema relvaga ja kilbiga kaitsma, rusikatega võitlema, vehklema mõlema käega ja kergelt hüppama. Oma tulevaseks kutseks valmistus rüütel lapsest peale. Teenimine 10-12 aastasena senjööri juures oli rüütlile praktiliseks kooliks. Peale paaziaja edukat läbimist toimus rüütlikslöömine. Rüütel pidi valdama seitset rüütlioskust: ratsutamist, ujumist, vibulaskmist, rusikavõitlust, pistrikujahti, malemängu ja luuletamist. Rüütlile vajalikke oskusi lihviti turniiridel. Need olid näitlikud lahingud, mis olid väljaõppes väga tähtsal kohal. Esialgu võideldi turniiril nüride odadega, seejärel odadega, millel oli otsas ketas, et tera liiga sügavale ei läheks ja vastast liiga rängalt ei vigastaks. Viimaks võideldi ka lahingurelvadega.Turniirid ei olnud ainult sõjalise väljaõppe kohad vaid sealt võis saada ka suurt materjaalset kasu, kuna võitja sai omale kaotaja relvad ja
annaabi.ee 
