Lumi tuiskab , mina laulan laulan kurba laulukest laulan, kuni hauas kaetud olen jääst ja lumedest. („Lauliku talveüksindus“) Talvest enam meeldib mulle kevad. Siis ärkab loodus pikast talveunest, lumi sulab ja paistma hakkavad juba rohelised toonid. Ei pea kaua ootama, et esimesed arglikud lilled oma pea maa seest välja pistaksid. Eriti meeldib mulle see, kui kevadel lühikeste riietega õues olla, päike paistab juba soojalt, aga jahedad tuuleiilid tuletavad veel meelde äsjalahkunud talve. See tuul on nii värske, muudel aastaaegadel võib sellist mõnusat õhku tunda vaid avamere ääres, aga seegi pole täpselt sama. Juhan Liivi luuletuse põhjal on väga raske aru saada, kes kevad teda rõõmsaks või nukraks teeb. Luuletuse pikkust vaadates võib esialgu arvata, et ta kevadest eriti ei hoolinud, aga keegi
meile küllaldaselt teiselt poolt.» Sel hetkel kuuldus trepilt kiiret sammude müdinat, uks avanes ja õnnetu pudukaupmees tormas tuppa, kus toimus nõupidamine. «Ah. härrad.» hüüdis ta, «päästke mind, päästke mind taeva nimel! Neli meest tulid mind kinni võtma. Päästke mind, päästke!» Porthos ia Aramis tõusid püsti. «Üks hetk!» hüüdis d'Artagnan neile märku andes, et nad pooleldi väljatõmmatud mõõgad tuppe tagasi pistaksid. «Üks hetk. Siin pole vaja vaprust, vaid ettevaatust.» «Me ei lase ometi . . .» hüüdis Porthos. «Laske toimida d'Artagnanil,» ütles Athos, «sest kordan, 106 tema on meist kõige nupukam, ja mina isiklikult teatan, et kavatsen tema sõna kuulata. Tee nii nagu sa heaks arvad, d'Artagnan.» Sel momendil ilmusid neli kaardiväelast eestoa uksele. Nähes seismas nelja musketäri, mõõk küljel, kõhklesid nad edasi minemast. «Astuge sisse, astuge sisse, härrad
annaabi.ee 
