Vaikimine, pisivaled või siiski ainult tõde? Olete kindlasti kuulnud, et tõe rääkimine on alati õige. Kuid mõelge nüüd ise, kui palju kordi olete te tegelikult endale tõe rääkimisega hoopis häda kaela tõmmanud ning kui palju kordi olete end valetamisega hädast välja keerutanud. Lugupeetud klassikaaslased ning õpetaja. Kavatsen teile järgnevate minutite jooksul rääkida teemal: vaikimine, pisivaled või siiski ainult tõde? Jah, valetamine on halb ning üldjuhul suhtutakse sellesse negatiivselt. Kuid ometigi olen ma üsna kindel, et siinviibijate hulgas ei ole sellist inimest, kes oleks üdini aus ning kes alati tõtt räägiks. Teda ei ole siin, ega ka kusagil mujal. Inimene, kes ütleb, et ta kunagi ei valeta, valetab. Vahel on pisivalede rääkimine üsna vältimatu. Tuleneb see siis sellest, et me üritame ennast kaitsta, muutes pisidetaile või siis lihtsalt vaikides
Vahel mõtlen inimese aususe üle Kõik inimsuhted on üles ehitatud aususele ja teineteise usaldamisele. Kas inimene suudab olla läbinisti aus kõigiga või tuleb mõnel hetkel kasutusele võtta hädavale? Vale saab olla ka õigustatud. Olles aus teise isikuga, avad sa ennast talle ning ta saab tundma tõelist sind. Kõik seda paraku ei tee, sest kardavad haiget saada ennast avades ja sel juhul ei olda aus. Ausus toob inimesi üksteisele lähemale ja suurendab usaldust. Kasvõi üks vale võib rikkuda aastate pikkuse inimsuhte. Kas ta varjas tõde, et teist mitte haavata või ta oli liiga arg tõe välja ütlemiseks? See oleneb muidugi olukorrast ja teemast, mille puhul valetati. Valed on loodud inimeste jaoks, kes ei suuda tõde taluda. Siiski tekib küsimus, kas on parem elada teadmatuses või saada teada tõde, mis võib painata inimese hinge lausa aastaid? Mina isiklikult eelistan tõde teada, olenemata sellest, kui valus see ka ei ...
Kas ilus vale või inetu tõde? Igapäevases suhtlemises üritatakse ikka üksteisele meeldida või endast mingit muljet jätta, sellepärast tuleb tihti ette ka valetamist, või siis lihtsalt tõe rääkimata jätmist. Üldiselt mõistetakse sõna ,,vale" all midagi halba - kes siis ikka tahaks, et talle valetataks. Tihti ei taheta aga valetamisega tegelikult kellelegi haiget teha. Ilusad pisivaled võivad muuta hoopis tuju paremaks ja inimesed õnnelikumaks, aga juhul kui tõe välja tulemine ei tekita katastroofi või mis veel parem tõe välja tulemine pole mingil moel võimalik. Mõni aga lausa naudib valetamist, näiteks August Gailiti romaani nimitegelane Toomas Nipernaadi. Ta valetas kokku maad ja ilmad, teised uskusid ja võib-olla mõnikord isegi. Ühes novellis mõtles ta kolme venna Peetruse, Pauluse ja
tema jaoks teinud. Kui mees kuulis, mida naine ta heaks oli teinud, hoolis ta vaid oma mainest. Tema esimeseks mõtteks oli kuidas saaks seda avalikkuse eest varjata, seega valeta midagi kokku ning valedega päästa nii enda kui ka oma pere au. Kogu teose vältel on näha, et tegelikult polnud nende niiöelda täiuslikus pereelus midagi täiuslikku. Kogu nende suhe ja elu seisnes ju ainult valedel. Igapäevaellu kuulusid pisivaled, mis tekitasid lõhesid nende ellu. Norast oli aga läbi teose saanud järsku täiskasvanud naine, kes teadis mida tal tuleb edasi teha. Ta mõistis, et ta pole oma mehega õnnelik ja tegelikult ta ei tunne absoluutselt seda inimest, kellega ta on abielus ja elanud nii palju aastaid koos Helmer oli tema jaoks võrras. Raamatu lõpus käitus ta ennastohverdavalt, seistes vastu ühiskonna rangele seisukohale
annaabi.ee 
