putukaid, tigusid, lindude ja hiirte pesapoegasi ning ka mune. Toiduotsinguile siirdub lagrits pimeduse saabudes. Päeva ajal eelistavad nad nagu ööloomad ikka magada. 4 Koht ökosüsteemis Süües ja lõhkudes linnupesi teeb mingil määral neile liikidele kahju. Ise on toiduks endast suurematele röövloomadele ja -lindudele. Madala arvukuse tõttu erilist mõju ei oma. Vaenlased Nagu kõigil pisiimetajatel on ka lagritsatel väga palju vaenlasi. Kõik röövlinnud ja -loomad võtavad neid võimalusel saagiks. Levik Levinud Euroopas kuni Uuraliteni, okasmetsade vööndist kõrbeteni. Eestis levinud mandril, sagedamini esineb Lõuna-Eestis (Taevaskojas, Tartu ja Otepää ümbruses). Lagritsate levik Eestis on vähenenud ja neid kohata on suhteliselt raske. Arvukus on Lagritsal Eestis arvatavalt väga väike. Eestis on lagritsa levila põhjapiir ja ta on siin üliharuldane.
(marjakuusi) ja vene keeles ( ). Jugapuu mürgisus toetub laias laastus kolmele suurele sambale: alkaloidid (eeskätt taksiini kompleks taksiin ja taksifülliin), glükosiidid (taksikatiin) ja eeterlikud õlid (jugapuuõli). Ehkki loo nimitegelane hõlmab kõik kolm ühendirühma, tekitavad kõige rohkem probleeme jugapuu alkaloidid. Okaste maksimaalne taksiinisisaldus on kuni 2%, seemnetel vahemikus 0,21%. Katsetega on tõestatud, et laboriloomadest pisiimetajatel (hiired-rotid) jääb taksiini LD50 vahemikku 4,520 mg kehakaalu kilo kohta, kusjuures alkaloidide toime oleneb ka manustamisviisist. LD50 on keskmine surmav annus, mis põhjustab poolte katseloomade surma. Imetajate tundlikkus jugapuu mürkide suhtes erineb liigiti suuresti, näiteks hobused, kodusead ja lehmad on taksiini suhtes väga tundlikud, kuid põdrad, metskitsed ning jänesed võivad jugapuu koort, võrseid, okkaid süüa, ilma et neil avalduksid kahjustavad mõjud. Ka
annaabi.ee 
