Vaenlastest hiirtel puudus ei tule - hiiri püüavad nii nirgid, kärbid, tuhkrud ja rebased kui ka metssead, kullid ja kakud. Pisihiir Pisihiir on üks meie väiksemaid imetajaid. Loomakese pikkuseks on 6...7 cm, saba pikkuseks 5...7 cm. Keha kohta üsna pikal sabal on ka oma funktsioon - see on haardevõimeline ning aitab hiirel põõsastel või kõrtel ronimisel tasakaalu hoida. Pisihiir kaalub 5...6 grammi. Nagu enamik hiiri, nii on ka pisihiire karvkate pruuni värvi. Puun on eelkõige seljapool, rinnal ja kõhul muutub see heledamaks. Tänu oma heale ronimisvõimele saavad pisihiired oma järglaskonda ning ka ennast kaitsta maapinnalt kõrgemale ronides. Pisihiir ehitab oma kõrspesa peaaegu alati maapinast vähemalt meetri kõrgusele. Pesa on kerakujuline ja umbes suure greibi suurune. Pisihiir on levinud Euraasia parasvöötmes. Meil võib seda looma kohata peaaegu kõikjal kultuurmaastikes, niitudel ja rabaservades
ja inimasulatest. Eesti territooriumist on üle 40% kaetud metsadega. See loob küllaldaselt häid võimalusi suurimetajate (põder, pruunkaru, ilves, metskits jt.) elupaikadeks. Rohukamara ja puhmaste vahel leiavad omale elupaiga mitmed pisiimetajad. Osa neist kaevub maapinnasesse meisterdades endale väiksemaid või suuremaid urgusid (mutt, vesirott). Urus elavad ka mäger ja rebane. Inimtekkelised avamaastikud on soodustanud põld-uruhiire, pisihiire, juttselg- hiire ja kivinugise levikut. Inimasustusega kaasneb otseselt koduhiire ja koduroti levik. Peamiselt koobastes ja puuõõnsustes on omale varjupaiga leidnud mitmed käsitiivaliste liigid (habelendlane, suurkõrv, suur-nahkhiir jt.). Eesti arvukates siseveekogudes kohtame saarmast, ondatrat ja kobrast. Läänemeres elavad hallhüljes ning viigerhüljes. Talvise külmaperioodil talvitub enamik Eesti imetajaid siin. Üksikud liigid -
annaabi.ee 
