katkestab nii vahekorra. Lesbia-lauludes on palju võluvat siirust ja tundeehtsust nii rõõmude kui ka kannatuste kirjeldamisel. Teise rühma moodustavad invektiivid, ründavad pilkelaulud, ja epigrammid. Neis õiendab Catullus arveid talle ebasümpaatsete tegelastega, olgu need siis politikaanid, hoolimatud äritsejad või viletsad poeedid. Paljude pistete märklauaks on Caesar ja talle lähedased isikud. Eri grupi moodustavad pikemad palad: kaks epitalaamioni (pulmalaulu), kaks pisieepost ja Kallimachose "Berenike loki" tõlge. Iseloomulik on neis Aleksandria luule õpetatud laad. Nendegi keel on väga kaunis, kuid puudub Catulluse lüüriliste laulude intiimne võlu. Värsivormidest on Phalaikose üksteistsilbik ning eleegiline distihhon domineerivad; esineb ka jambilisi mõõte, nagu koliambi, näit. VIII, ja jambilist trimeetrit, s.o. kuuejalalist jambi, näit. XXIX. Esimesena rooma luules on Catullus kasutanud mõnd kreeka meelika stroofi; Sappho
saj ja sellega tähistatakse hellenluse ja helleni, s.o kreeka kultuuri levimist makedoonlaste vallutatud maades kolmel viimasel sajandil eKr. Kirjandus muutus sel ajal raamatulikuks kirjanduseks ja elitaarseks väljapaistvamad kirjamehed kirjutasid kõrgelt haritud lugejaskonnale. Siit ka haruldaste müüdiversioonide ning haruldaste sõnade kasutamine. Eelistati väikevorme- epigrammi(pealiskiri), idülli(olupildikest), jutustavat eleegiat, epüllioni(pisieepost). Keskenduti indiviidile, individuaalsetele elamustele, isikliku õnne taotlemisele eemal riigielust ja poliitikast. Selle aja kuulsamad luuletajad olid Kallimachos(meisterlik eelkõige epigrammides ja eleegiates). Apollonios(kirjutas lühieepose "Argonautika" argonautide sõidust kuldvillaku järele), Theokritos(tõi lisaks idüllile luulesse ka bukoolilise ehk pastoraalse teema; viljeles karjuseluulet; tema mõju hilisemale luulele oli suur)
annaabi.ee 
