Ainus legitiimne koht selle te- gemiseks on Eesti-spetsiifiliste asjade (seadustiku, rahvakultuuri elementide vms) nimetamine mõnes olulises võõrkeeles. On tõesti meie juristide ja mitte prantsuse keelekorraldajate öelda, kuidas nimetada osaühingut prantsuse keeles, sest sealseid keelekorralda- jaid see küsimus lihtsalt ei huvita ja nende otsust Eesti osaühingu kohta võiks seetõttu ootama jäädagi. (Prantslaste endi vastav ettevõtlusvorm on pisidetailides teistsugune, mistõttu esimene pähetulev lahendus, sealset osaühingut märkiva sõna kasutamine ka meie oma kohta, oleks eksitav.) 3. Ümberjutustused: Tiiu Erelt on ümberjutustusteks nimetanud terminina pakutud, kuid terminiks selgelt liiga pikad keelendid. Neid pole baasis üheski keeles mõtet esitada terminitena, pigem sobivad nad selgitusteks. Vaste kohta võiks ausalt tunnistada, et seda pole olemas, koostaja ei tea seda või ei soovi ta olemasolevat
õhemaks. Ka tagasihoidlike tööliselamute (Joonis 1.12, paremal) fassaadidekoor, niivõrd- kuivõrd seda esineb, järgib ajastuomaseid stiilipüüdlusi. Kui varasemad seda tüüpi elamud on veel järelklassitsistlikud, siis järgmised on juba 19. sajandi lõpule ja 20. sajandi algusele omaste saelõikedetailidega ning tsaariaja lõpul hakkab ka tavaliste agulimajade fassaade mõjutama juugendstiil, mis sageli avaldub vaid pisidetailides – teistsuguse kujuga aknapealdised või varasemast erinev välisuste ja varikatuste kujundus. Joonis 1.12 Tartu 19.-20. sajandi vahetuse lihtsam puidust korterelamu (vasakul) ja kahesektsiooniline tsaariaegne tööliselamu (paremal). 1.4.3 Vabrikuasulad Kiiresti arenevad tööstusettevõtted vajasid 19. sajandil ja 20. sajandi alguses palju inimtööjõudu, uusi töölisi värvati nii maalt linna paremat elu otsima tulnud talurahva
annaabi.ee 
