enamat kui see, kes kirjutab, täpselt nagu mina on kõigest see, kes ütleb mina. Keeles pole meil tegemist mitte ,,isikuga", vaid ,,alusega", ning sellest alusest, mis väljaspool teda määratlevat lausumist ei sisalda midagi, piisab keele "kooshoidmiseks", st ammendamiseks. * Autori eemaldumine (Brechti eeskujul võiksime rääkida siin tõelisest ,,võõritusest" -- Autor piseneb kujukeseks kirjanduse näitelava taganurgas) pole pel galt ajalooline tõik ega kirjutuse akt, vaid sellega muutub üdini nüüdisaegse teksti olemus (ehk -- see teeb sama välja -- teksti luuakse ja loetakse edaspidi nii, nagu ei eksisteeriks autorit ühelgi tekstitasandil). Esiteks muutub aeg. Kui usutakse Autorisse, nähakse teda alati raamatule eelnemas: raamat ja autor asetuvad ühele teljele, mis jaguneb eelnevaks ja hilisemaks:
Novellis ,,Näitemäng" mängib ,,mina" tundmatut rolli tundmatus näidendis, ,,Kontrolltöös" on hädas arusaamatute ülesannetega, novellis ,,Häbi" uitab riietatud inimeste seas alasti ringi. Mõnikord elavad tegelased kaksikelu vastandlikes rollides: ,,Krahvitari" Johanna on tahtmist mööda kord lossipreili, kord teenijapiiga; Peeter (,,Metsas") elab metsas ürgseid loomalikke-loomulikke vaiste järgides täisverelist elu, linnas aga piseneb haledaks haritlasek; tugitoolis kamina ees istuv igamees Artur tunneb end heroilise tulekandjana (,,Tulede vahel"). Mõnikord jutustatakse lugu surnu/vaimu teispoolsest vaatepunktist. Armuühenduses on üleloomulikku erootikat (,,Kuradi armuke"), või on see hoopis hingede ülemeeleline kohtumine (,,Pööriöö külaskäik"), hingelisest kontaktist võib aga lapski sündida (,,Mustamäe armastus"). Liigutakse takistamatult läbi aja ja ruumi
annaabi.ee 
