Minu jaoks on teiste toetus üsna oluline, kuna ei tahaks kellegi lootuseid petta. Siiani olen loodedavasti õigel teel. Nägin hiljuti ühte väga mõtlema paneva süzeega filmi ,,In America". Seal suundus uitav perekond Iirimaalt Ameerikasse õnne otsima. Lootes eluolu muuta enda ja laste jaoks toredaks. Alguses oli küll raske, kuna korter polnud elamiskõlblik ega töökohad kiita. Et leib koguaeg oleks laual, haarasid kinni igast pisemastki võimalusest kuna ei jäänud ellujäämiseks muud üle. Planeerisid oma toiminguid üsna kohusetundlikult ja muutsid lastele olemise meeldivaks. Oskasid tunda väikesete asjade üle rõõmu ja see innustas tegema alati tähtsaid otsuseid võimalikult õigesti ja nii suutsid muuta oma elu täiesti võõras kohas ilusaks.Tõdedes, et raha neil vaevu jätkus elasid nad õnnelikult. Said palju kogemusi ning olgugi, et ei saanud minna ostma uhkeid riideid või hinnalisi
Isa vabanes nõnda ebameeldivast toimingust, ta nagu ei tahtnud nendest asjadest osa võtta, olemata seejuures mingisugune punastele kaasatundja. Kuid ometi ta lootis, et ta tuttav pääseb ümberlaadimise käigus põgenema, aga ei pääsenud. Isa tuli vaestest oludest, aga mingisugust sotsialistlikku meelsust temas polnud. Pisiäriga said nad jalad alla, majanduskriisi aastail ta ei saanud endale lubada luksust olla töötu, hakkas kinni igast pisemastki tööotsast. Siis rajati pooleldi nagu riikliku hädaabi korras Virtsu--Rapla raudteed, mis läbis ka Märjamaad. 1945. aasta sügisel, kui isa oli arreteeritud, lugesid sa "Nimesid marmortahvlil". Ema oli hoolitsev, lootis, et mingit süüd ikka ei leita ja isa lastakse vabaks. Tulime Tallinna ema õe juurde, elasime kitsikuses, et saaks isale Lasnamäe vanglasse toitu viia. Pärast sõda oli siin igasugust laskemoona, poisikesed, ma ise ka, kandsid sütikuid taskus.
öö peaukse ees maas valvanud, et esimestena sisse pääseda. Rahvahulk kasvas vahetpidamata ja hakkas üle kallaste ajava veena piki seinu kõrgemale kerkima, sammaste ümber paisuma, simssi-dele, aknalaudadele, kõigile eenditele, raidkujude müga-rustele tõusma. Juba kaua enne suursaadikute kohaleilmumist andsid trügimine, kärsitus, tüdimus, pilamisja narruspäeva vabadus, tülitsused, mis tõusid pisemastki küünarnuki või rautatud saapakontsa puudutusest, väsimus kauasest ootamisest kibeda ja mõru maigu selle suletud, muljutud, kokkupigistatud, tallatud, lämbuva rahvahulga kärale ja mürale. Kuuldi vaid nurinat ja kirumist flaamlaste, kaupmeeste vanema, Bourboni kardinali, paleefoogti, Austria Marguerite'i, nuutidega seersantide kohta; külma, kuumuse, halva ilma, Pariisi,piiskopi, narride paavsti, sammaste, raidkujude, selle suletud ukse, tolle avatud akna puhul; kõike
annaabi.ee 
