Elu on Põhja kokku vedanud inimesi mitmesuguste iseloomudega, mitmesuguste saatustega ja mitmesuguste minevikkudega.Ühed karastavad, mehistuvad, muutuvad ausateks ja julgeteks looduse peremeesteks.Teised jäävad alatuteks väikesteks inimesteks, nagu nad on olnud.Kõiki neid ühendab raugematu elujanu. Sümpaatiaga kirjutab J.London vähenõudlikest ja kartmatutest indiaani naistest, kes käituvad suure mehisusega seal, kus nende valged õed võib-olla pisaraisse kohkuksid.Indiaanlaste ja valgete vahekordadest kirjutades jääb London aga "valge rassi" positsioonile, pidades loomulikuks, et värvilised on juba looduse poolt määratud alluma valgetele.Sealjuures on tal siiski küllalt terav pilk indiaanlaste viletsuse nägemiseks. 1902. a. sõitis London ühe ajalehe korrespodendina Lõuna-Aafrikasse, kus toimus sõda inglaste ja buuride vahel.Aafrikasse ta siiski ei jõudnud, saades Londonis teada, et sõda on juba lõppenud
ilutsesid kurbusest ja pisaraist. Oli nagu hea mõelda, kui imelik on inimese elu: terved suured aiad täis lugematuid leinakünkaid ja ometi käib elu endiselt edasi. Kui võiks äkki koguda kõik need pisarad, mida nutnud puhkajad ja mida nutetud nende pärast, ja kui võiks nad korraga mäeveerult voolama panna, siis sünniks ehk kevadine suurvesi, aga võib-olla upuks kogu linn ühes tema nutjate ja naerjatega pisaraisse. Kogu linn läheks voolus alla vett, kui võiks lasta tema peale äkki kõik need pisarad, mis nutetud tema asukohal. Ja Indrekul oli hea meel, et linn elab siiski edasi. Tal oli lõpuks iseomagi nukrusest ja valust hea meel, sest ta tundis: nõnda saab ta teiste sarnaseks, nõnda saab ta üldse inimeseks, sest inimene algab valust. Nii mõnigi kord tabas ta kalmistul peielisi ja läks, kui see suurema inimhulga tõttu võimalik, nende sekka, et võtta osa nende leinast
annaabi.ee 
