Vähemalt seni kuni poliomiit Ali jala sandistas. Nii nagu Ali ja Baba nii ka hassan mängisid koos kuid kumbki nii baba Alit kui ka amir hassanit ei nimetanud sõbraks.(Sellest näen ma üleolevat käitumist) .Hassan oli tubli töökas poiss. Ta oli julge ning igati enda kui ka teiste eest seisev. Kaitses oma sõpra amiri , kes enda eest seista ei oskanud . Kui Amir jutte ette luges Hassanile , kui hassan palus siis oli tal mõnikord pisaradki silmas. Ning hassan kiitis alati lugusid heaks . Poiste elu keerleb selle ümber kuidas nad koos seiklusi läbi viivad .Lohe lennutuse võidavad. Aeg möödub ning kui poisid saavad suureks . Vahepeal tuleb mängu veel assef , wali ja kamal ,kes on natuke suuremad ja raamatus kiusajad. Nimelt astub esimesel korral hassani vahele kui nad üritavad amiri kiusata aga teine kord kui hassani kiusatakse ,
sünnipäevast 1979.aastal on Valge Daami lugusid mängitud järjepidevalt. Etendus on legendist, mis kõneleb toomhärrast ja mirga neiust, mis on kurb vaatemäng ühes vaatluses. Näitemäng etendatakse Haapsalu lossipargis ning see toob vaatajatele üsnagi tõese pildi tollasest ajast ja sündmusest. Terve etendus toimub müüride vahel, kus on kõik päris: nii inimesed, loomad, tunded kui ka müüritav neitsi. Legend mõjub vaatajatele alati draamatiliselt ning paljudel on pisaradki silmis. Kuigi on seda etendatud juba 1979. aastast ei väsita seda jälle kordamast ja vaatamast. Igal suvel saab alguse uut moodi lavastus, kuhu haaratakse nii kohalikke kui teise maakonna ning nii tuntud kui vähemtuntud inimesi. Aastatega vahelduvad ka etenduse lavastajad. Esmakordselt lavastas legendi Paul Kilgas, mis võitis kohe vaatajate südamed. Näitemäng etendakse aga ikkagi "Randlase" poolt. Siiani on lavastatuid kolmkümend kaks hooaega ja kümne käsikirja järgi.
aga õnnest jäi kirjades vaid igatsev legend. Ei sul ei lõpe tee ja kuigi poega näed, nii palju otsida ja leida veel siiski jääb. Hõõgvel vaid hoia söed, iga lõke teeb valgemaks öö usu mind kauboi. Lõppenud on päevad Lorenzo Pilat, tõlkinud Kustas Kikerpuu / Daniele Pace, Mario Panzeri Oli kevad siis, kui minu juurde saabusid kord sa, päevi rõõmurohkeid minu jaoks tõid kaasa endaga. Liialt hilja taipasin, kui petlik oli siis kõik see: ei nüüd aita enam pisaradki, hiljaks jäänud need, jäänud need ... Refr. Lõppenud on päevad, mil nii tihti käisid siin, 13 hinge sellest hetkest on vaid jäänud nukker piin. Kuid ei sellepärast meelt ma heida nüüdki veel, küllap kohtan teisigi veel kuskil oma teel. Sa seda tea ja meeles pea, et ainus sa ei olla saa. Andeks võin ju sulle anda kui kord tuled tagasi, kuid kas sel mõtet, parem on kui jääbki kõik nüüd nii.
annaabi.ee 
