1860. mais avaldas Bunsen Berliini Akadeemia koosolekul, et on avastanud uue leelismetalli ja nimetanud selle. Tseesiumi nimetus tugineb tema spektris olevatele sinistele spektrijoontele sealt tulenevalt ladina keelest tulnud sõnale ,,caesium,, - helesinine. Järgmise poole aasta jooksul aurustas Bunsen umbes 300 tonni Dürkheimi mineraalvett, mille tulemuseks oli 50g tseesiumkloroplatinaati aurustusjäägist. 1864. aastal taasavastas keemik Felix Pisani, et Plattneri pollutsiit sisaldab tseesiumi. 1882 sai keemik Setterberg esmakordselt metallilist tseesiumi tseesiumtsüaniidi elektrolüüsil. Möödunud sajandil hakati tseesiumi tootma tseesiumkloriidi reageerimisel metallilise kaltsiumiga. Tseesium on hõbevalge pehme kergmetall. Tema sulamistemperatuur (28,5 oC)on madal, olles vedel juba inimese kehatemperatuuril. Tseesium olles keemiliselt väga aktiivne metall, oksüdeerub silmapilkselt ja süttib põlema. Veega reageerides
omakasupüüdlikkusest ja ühiskondlikest pattudest. (140) Kuid hiliskeskaeg on veel nii läbinisti aristokraatlik ja nii kaitsetu ilusa illusiooni suhtes, et kirg loodusliku elu vastu ei suuda veel tekitada jõulist realismi, vaid piirdub oma rakenduses kurtuaassete kommete kunstliku kaunistamisega. (140-41) Nii saab pastoraalist see ala, kus areneb loodustunde kirjanduslik väljendus. .... Kaasandena pakub lamburiluule üksjagu veetlevat realismi. Maaelu kirjeldus Christine de Pisani luuletuses Le dit de la pastore [Lamburneiu lugu] avab uue zanri. (141) Õiged ülemused, nii naised kui vaimulikud, polnud valitsejad vaid hoidjad. (142) Armastuse kaunist mängu mängiti eluvormina edasi rüütellikus stiilis, pastoraalses zanris ja roosiallegooria kunstiküllases lavastuses, ning kuigi igast küljest kõlas kõigi nende konventsioonide eitus, säilitasid need vormid ometi elu- ja kunstiväärtuse veel kaua pärast keskaega