seda, aga mitte natsismist vabastamist.Tsiteerides Eesti Vabariigi Presidenti Hr. Toomas Hendrik Ilvest: «Võibolla pole seda meeldiv kuulata, kuid meie teadvuses kehastab see sõdur deporteerimisi ja mõrvu, riigi hävitamist, aga mitte vabastamist,» Mina nõustun täielikult Presidendiga. Ning ei ma ei saa aru Eestlastest kes selle monumendi teisaldamise vastu olid. Kuid ma ei mõista kedagi hukka, igal indiviidil on õigus oma arvamusele. Venemaa ,,pirtsutamine" nüüd selle kuju kallal, et meie nüüd paneme teile transiidi keelud ja kohe, kohe laseme sõja valla näitab ainult Venemaa, eesotsas Vladimir Putiniga, harimatust, võimetust probleeme lahendada ning suutmatust loobuda oma privileegidest. Nüüd otsib põhjust siga keerata. Kogu seda jama oleks saanud vältida parema ajastusega. See tegu oleks tulnud juba siis ära teha kui jutt valla päästeti. Loodan et asi vaibub peagi ja pätid, sullerid ning kaagid saavad omad vitsad.
Lepitaja sekkumine võib olla vajalik, kui üks osapooltest on lootusetult alla surutud. Sellisel juhul on lepitustegevuse üheks eesmärgiks võimusuhete tasakaalustamine ninga allasurutu õiguste ja võimaluste taasamine. Lepitamine on õigustatud, kui saab määrata konkreetselt barjääre kolmel eri tasandil. Suhtlemisbarjäärid, mis avalduvad tugevates vastastikustes negatiivsetes tunnetes ja ebafunktsionaalses suhtlemisstiilis. Siia kuuluvad näiteks ülbitsemine, pirtsutamine, ärplemine, mossitamine kõik, mis tõmbab eraldi tähelepanu suhtlemisele, tegelemata põhiküsimusega. Sisulised barjäärid, mis väljenduvad huvide ja arusaamade ühitamatuses. Protseduurilised barjäärid, kui puuduvad suhtlemisrrglid ja põhimõtted, millest johtuvalt osapooled saaksid ajada ühist asja. Kui selles kontekstis on osapooled siiski huvitatud koostööst ja põhiküsimuse lahendamisest, saab lepitaja palju ära teha. Lepitamisel on ka vastunäidustused
annaabi.ee 
