Üldiselt on artiklis „meie“ rollis eestlased ja „nende“ all on soomlased. Mõne artikli puhul tundus, et piirid kadusid ja ka soomlased võeti „omaks“. Üldiselt on artiklites kajastatud soomlased abivalmid ja targad. Jääb mulje, et tuntakse, et ollakse soomlastele „võlgu“ abi eest kogu ajaloo vältel. Ene Paljula kirjutab oma artiklis järgmiselt: „Oleme soomlastele võlgu. Me oleme neile võlgu raha ja me oleme neile võlgu moraalse toetuse eest. Pole siin midagi pirtsutada, et soomlased olid maailmas peaaegu viimased, kes Eesti Vabariiki tunnustasid. Jah, ametlik tunnustus viibis, aga mitteametlikult tegid nii Soome riik kui ka kodanikud kõik, mis nende võimuses, et Eesti Vabariik teoks saaks.“ [2] Artiklist jääb mulje, et Soome on meile nagu suur vend, kes aitab ja kaitseb. Praegugi on tuhanded eestlased leidnud endale tasuva töö Soomes. Soomes on ligikaudu 60 000 eestlasest töötajat ja riigi välistööjõust moodustab see kaks kolmandikku. [3]
räägitud eesti keelt). Ka nõukogude perioodi alguses, umbkaudu aastani 1947 oli repertuaaripoliitika üsna leplik -- isegi Hugo Raudseppa võis veel mängida. Nii saksa kui vene võimu all mängitud komöödiad olid küll üsna vähenõudliku publiku jaoks mõeldud, viimased ka propagandistlikud. Kuid ajal, mil ei publik ega trupp teadnud, kas neil järgmisel õhtul üldse on katust pea kohal või tuleb teatri suitsevaid ahervaremeid silmitseda, polnud põhjust pirtsutada. 1950-ndad oli traagilise maski aeg, seda samuti teatrivälise süü tõttu. Kuigi tagantjärele võib August Jakobsoni ,,dramatiseeritud jutustuste" sõgedat kurjust isegi naeruväärseks pidada. Seda enam oli publik tänulik vähese propagandavaba meelelahutuse eest, mida mõnikord pakuti, ning Ervin Abeli ja Jaanus Orgulase Kiirest ja Tootsist sai kindel kaubamärk rohkem kui aastakümneks. Samuti kurva maski aastakümneks
annaabi.ee 
